Mõõdik kirjeldab Eesti maismaaökosüsteemide ökoloogilist seisundit nelja peamise ökosüsteemitüübi (soo, mets, põld, niit) lõikes. ELME metoodikal põhinevalt kaardistatakse ökosüsteemid ülepinnaliselt, hõlmates kogu maismaa pindala. Mõõdik arvestab nii kõrge kui ka madalama elurikkusega alasid ning annab tervikliku ülevaate maismaaökosüsteemide seisundist Eestis.
Mittemajandatavaks metsaks (inglise keeles "forest not available for wood supply") loetakse statistilise metsainventuuris (SMI) metsamaad, kus kogu majandustegevus puidu saamise eesmärgil on keelatud. Mittemajandatava metsamaa pindala ja osakaal näitavad: (1) aktiivsest majandustegevusest väljas oleva metsamaa osatähtsust ja (2) metsamaa osakaalu, kus elurikkuse kaitse on peamiseks metsa kasutamise eesmärgiks. SMI kohta loe edasi siit.
LULUCF ehk maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektoris hinnatakse aasta jooksul toimunud süsinikuvaru muutust elus biomassis, surnud orgaanilises aines, muldades ja puittoodetes: süsinikuvaru suurenemine näitab CO2 sidumist, samas kui varu vähenemine teisendatakse CO2 heiteks. Lisaks hinnatakse aiandusturba kasutamisest tulenevat CO2 heidet, CH4 ja N2O heitkoguseid turvasmuldade kuivendamisest ja põlengutest ning N2O heidet lämmastiku mineraliseerumisest ja leostumisest. Kasvuhoonegaaside heitkoguseid väljendatakse süsinikdioksiidi ekvivalendina (CO2-ekv). Siin on visualiseeritud Eesti poliitikakujundamise vaade.
Üldlämmastiku ja üldfosfori koormuste hinnangud põhinevad Eesti riiklikul seireprogrammil ja ettevõtete veekasutuse aastaaruandluse andmetel ning hinnangud järgivad HELCOM PLC-Water juhiseid ja on teostatud EstModeli seirepõhiste koormushinnangute rakendusega.
Liikide punane nimestik (punane raamat) on raamistik liikide klassifitseerimiseks nende ohustatuse alusel. Selle eesmärk on anda ülevaade erinevate liikide väljasuremise riskidest piirkonnas ja seda põhjustavatest ohtudest. Nimestik on aluseks liikide kaitse korraldamisel ja kaitsemeetmete kavandamisel.
Pinnavesi hõlmab kogu maapinnal seisvat või voolavat maismaavett ning ranniku- ja territoriaalmerd. Eesti pinnaveekogud on jaotatud 744-ks eristuvaks veekogumiks – 635 vooluveekogumit (jõed, ojad, kraavid, kanalid), 93 seisuveekogumit (looduslikud ja tehisjärved) ning 16 rannikuveekogumit. Pinnaveekogumite koondseisund määratakse ökoloogilise seisundi (näiteks kalastik, suurtaimed, suurselgrootud) ja keemilise seisundi (näiteks raskmetallid ja pestitsiidid) alusel, arvestades halvemat tulemust.
Maa netohõive näitab (pool)loodusliku või põllumajandusliku maakatte muutust tehislikeks pindadeks, arvestades nii uute tehislike alade lisandumist kui ka tehislike pindade tagasimuutumist (pool)looduslikuks maaks. Mõõdik põhineb CORINE maakasutuse andmetel.
Sademete summa muutus on arvutatud viimase ja esimese normperioodi keskmise väärtuse vahena. Normperioodiks loetakse 30 aasta pikkuse ajavahemiku sademete summa keskmine väärtus. Eestis kasutatakse sademete muutuste võrdlemiseks kolme normperioodi: 1931-1960, 1961-1990, 1991-2020.
Kuumapäevadeks arvestati üksikud päevad, kui õhutemperatuur ületas 30°C lävendi.
Kuumalaineks arvestati periood, kui õhutemperatuur ületas 30 °C lävendi vähemalt kolmel järjestikusel päeval.
Külmapäevadeks arvestati üksikud päevad, kui õhutemperatuur oli alla -26°C lävendi.
Külmalaineks arvestati periood, kui õhutemperatuur oli alla -26 °C lävendi vähemalt kolmel järjestikusel päeval.
Üleujutusohuga riskipiirkonnad on alad, kus üleujutused on varem korduvalt toimunud või kus tulevikus võib olla üleujutusest märkimisväärne kahju. Nende määramisel kasutati infot varasematest üleujutustest, hinnati võimalikke tagajärgi ja arvestati seniseid otsuseid. Riskipiirkondade teadmine on oluline, et planeerida õiged ennetus- ja maandamistegevused ning vähendada kahjusid.