Käesoleva kokkuvõtte eesmärgiks ei ole otseste sõjakahjude hindamine, vaid nõukogude sõjaväe poolt rahuaja tingimustes tekitatud keskkonnakahjude analüüs.
Viimanegi on aukartustäratavalt suur, ulatudes 4 miljardi USA dollarini. Kokku oli nõukogude sõjaväe kasutuses ligikaudu 1,9% Eesti territooriumist, kuhu tsiviilvõim ei ulatunud. Vabariigi valitsusel ja Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumil puudus isegi ülevaade nende piirkondade keskkonnaseisundist
Endise Nõukogude Liidu (hiljem Vene Föderatsiooni) sõjaväe käsutuses oli Eestis ligi 800 paigas 1565 objekti kogupindalaga 87 147 ha. Suurimad sõjaväe kasutuses olnud alad olid Aegviidu (33 100 ha), Laeva (13 411 ha), Nursi (3703 ha) ja Värska (1962 ha) polügoon, Paldiski linn koos Pakri poolsaarega (3703 ha), Pakri saared (2447 ha) ja Naissaar (1867 ha).
1992. aastal algas endise NSVL sõjaväe poolt tekitatud keskkonnakahjustuste süstemaatiline hindamine, mis lõpetati põhiliselt 1997. aastal. Nende töödega selgus täiendavate uuringute vajadus, sest paljudel objektidel oli suuri varjatud kahjustusi. Kokku on hinnatud 194 sõjaväeobjekti (kogupindalaga üle 80 000 ha) keskkonnakahjustused, reostuse täiendavaid uuringuid (s.h. ökoloogiline ekspertiis ja hüdrogeoloogilised uuringud) ja kaardistamist on tehtud 64 objektil ning plaanialus on koostatud 8 objektile. Objektide inventariseerimisel kasutati Saksa Keskkonnaministeeriumi poolt soovitatud metoodikat. 1993. aastast alates on kõik saastavad ained klassifitseeritud vastavalt 1992. a. välja antud Eesti Jäätmeklassifikaatorile.