Perioodil 1992–2021 on Eestis tarbitava olmevee kogus vähenenud ca 2 korda. Tarbitava olmevee langus on eelkõige tingitud ühisveevärkide rekonstrueerimisest ja vee hinna tõusust, mis on ajendanud tarbijaid säästlikumalt vett kasutama.
Keskmiselt tarbib iga Eesti elanik ligikaudu 89 liitrit vett ööpäevas ja võrreldes keskmise Euroopa Liidu tarbijaga (144 liitrit/öp) on see pea 2 korda väiksem tarbimiskogus.
Veekasutuse indikaator näitab, millises valdkonnas ja kui palju kasutatakse veevõtul ammutatud vett. Indikaator peegeldab vee-erikasutusluba omavate isikute (sh vee-ettevõtjate) aastaaruannetes raporteeritud veekasutust miljonites kuupmeetrites aastas.
Veekasutuse puhul ei eristata pinna- ja põhjavett, vaid esitatakse veekasutus valdkonniti summaarselt. Veekasutuse ülevaadetes eristatakse tarbimisliikidena olmeveekasutust, tootmist (tööstuslik veekasutus) ja tootmise jahutusvett, põllumajandust, niisutust, energeetikat (lisaks eraldi elektrijaamade jahutusvesi, vt indikaator pinna- ja põhjaveevõtt) ning muud veevõttu. Esitatud graafikul on näidatud kolme olulisema veekasutusliigi (olme, tootmine, põllumajandus) muutumist ajas. Veevõtus suurima osa moodustav jahutusvesi kasutatakse ära elektrijaamade jahutusveena, mistõttu pole seda siinsel graafikul esitatud.
Eelneval 16. aastal on tootmise veekasutus vähenenud ca 44 mln kuupmeetrilt ligikaudu 29 mln kuupmeetrile (vähenemine 35%). Väikseim oli tööstuslik veekasutus 2009. aastal (24 mln kuupmeetrit) – see peegeldab ilmselt toonase majanduskriisi mõju. 2019. aastal märgatav hüppeline kasv tuleneb karjääri- ja kaevandusvee arvestamisest tootmise ja tööstuse hulka.
Põllumajanduslik veekasutus (sh loomade jootmisvesi) on olnud stabiilselt 4–4,9 mln m3/a. Lisaks põllumajanduslikule veekasutusele peetakse veekasutuses arvestust ka niisutusvee koguste üle, mis on umbes 6% põllumajanduslikust veekasutusest (0,3 mln m3/a). Kuna niisutusvee kogused on väiksed, pole neid kõnealusel graafikul näidatud.
Olmevee ehk joogiveena käsitleb veeseadus vett, mis on mõeldud joomiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks, olenemata vee päritolust ning sellest, kas see toimetatakse kätte jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelites või mahutites. Siinsetel graafikutel on esitatud olmeveeks tarbitud vee kogused.
Terviseameti 2018. aasta andmetel kasutab ligikaudu 87,63% elanikest ühisveevärgi vett, ülejäänud osa saab vett individuaalsetest puur- ja salvkaevudest. Veekasutuse aruandlust ei esita individuaaltarbijad, kelle veevõtt on väike (põhjavett võetakse < 150 kuupmeetrit kuus, pinnavett < 30 kuupmeetrit ööpäevas) ning need, kes seetõttu ei vaja vee-erikasutusluba ja jäävad veekasutuse statistikast välja.
Võrreldes viimaste aastate andmeid 1992. aasta andmetega, siis on elanike arv Eestis vähenenud umbes 182 000 võrra (vähenemine 12%) ning tarbitava olmevee kogused umbes 2,4 korda – 104 mln kuupmeetrilt umbes 43 mln kuupmeetrini aastas. Ühelt poolt on see tingitud ühisveevärkide rekonstrueerimisest, mis on oluliselt vähendanud lekkeid, teiselt poolt on aga tõusev vee hind sundinud tarbijaid säästlikumale veekasutusele. Alates 2007. aastast on vee keskmine hind tõusnud üle 2 korra – 0,7-lt 1,6 eurole kuupmeetri eest.
Ühe elaniku kohta on olmevee tarbimine paarikümne aastaga langenud kuni 2,2 korda – 68,8-lt 32. kuupmeetrini aastas. Viimastel aastatel on olmevee tarbimine elaniku kohta olnud stabiilselt 30–32 kuupmeetrit aastas ehk 83–89 liitrit ööpäevas (umbes 9 ämbritäit vett inimese kohta ööpäevas). See on ligi 2 korda vähem kui Euroopa Liidu keskmised näitajad: Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel tarbib keskmine Euroopa Liidu linnaelanik vett 144 liitrit ööpäevas (15 ämbritäit ööpäevas). Maakonniti erineb olmevee kasutus elaniku kohta umbes kolm korda – väikseim on olmevee kasutus saartel, suurimad tarbijad on aga Ida-Viru, Pärnu ja Harju maakond. Ilmselt on tegemist pigem statistilise erinevusega, mis tuleneb ühisveevarustuse väljaehitamisest (hajaasustuses individuaalsed kaevud, ühisveevärgid tiheasustusaladel) ja veekasutuse aruandluse esitajate hulgast erinevates maakondades.