Võõrliigid on inimtegevuse tagajärjel väljapoole oma looduslikku levilat levinud liigid. Invasiivsed on need võõrliigid, kes on suutnud looduses püsima jääda ning oma arvukuse või elutegevusega ohustavad kohalikku elustikku ja kooslusi. Sageli on võõrliigi uude kohta jõudmise ja invasiivsuse ilmingute vahe väga pikk, mõnikord lausa sadakond aastat. Näiteks leiti verev lemmalts Eesti loodusest esimest korda 1939. aastal, kuid invasiivsuse märgid hakkasid ilmnema alles kümmekonna aasta eest.
Seisuga 01.01.2024 on Eestis registreeritud 1003 võõrliiki, kuid kuna seni on puudunud võõrliikide süstemaatiline seire ja inventuurid, võib nende hulk tegelikkuses olla isegi üle kahe tuhande.
Võõrliigid jaotatakse oma ohtlikkuselt neljaks: invasiivsed, potentsiaalselt invasiivsed, mitte-invasiivsed ja määratlemata staatusega. Eestis teadaolevatest võõrliikidest loetakse invasiivseks 66 ja potentsiaalselt invasiivseks 71 liiki, enamiku invasiivsus on määramata.
Liigirühmadest on enim võõrliike taimede (752 liiki ehk üle 75% liikidest), sh õistaimede hulgas (732 liiki), millele järgnevad lülijalgsed 161 liigiga. Ka invasiivsete liikide hulgas on just soontaimed esikohal 44 liigiga. Uuri lähemalt väljaandest „Eesti looduse kaitse aastal 2020 “.
Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020 ja kliimamuutustega kohanemise arengukavas aastani 2030 on indikaatoriks ka Eestisse sisse tulnud uute invasiivsete võõrliikide arv aastas. Seni on selleks loetud 2–3 liiki aastas, sihttase on 0–1 liiki aastas.
Vaata lisaks: