Sel kevadel on taas mitmel pool Eestis märgatud lehtedest hõredaks, kohati suisa paljaks söödud võradega arukaski ja tammepuid. Sedapuhku on kaskedel süüdlastena tuvastatud roheka keha ja tumenenud peaga metsa-külmavaksiku (Operophtera fagata) röövikud.
Eestis leidub teinegi sarnane liik – harilik külmavaksik (O. brumata), kelle samuti roheka kehaga, kuid kollakasrohelise peaga röövikud toituvad erinevatel lehtpuudel: tammel, haaval, arukasel, pajudel, pihlakal, pärnal, jalakal, saarel, sarapuul, vahtral, aga ka viljapuudel (pms õuna-, pirni-, ploomi- ja kirsipuudel). Hariliku külmavaksiku vastseid leitakse sageli aedades, parkides, alleedel ja kalmistutel, kuna metsa-külmavaksikut kohtab pigem looduslikes kooslustes.
Emakeelne perekonnanimi külmavaksik ehk külmaliblikas viitab liblikate hilissügisele lennuajale ja vaksiklaste sugukonna röövikuile iseloomulikule omapärasele liikumisviisile. Oma pikka keret perioodiliselt kreeka suurtähe oomega (Ω) sarnaselt kõverdades ja seejärel kulgemise suunas sirutades, n-ö vaksates – justkui vaksa kaupa pikkust mõõtes – liigub vastne substraadil edasi. Emasliblikad on vähemärgatavad, olles lühitiivulised ja seetõttu lennuvõimetud ronijad. Pärast nukust koorumist tulevad nad pinnast välja tüvele, peibutades suguferomooni lõhnaga isaseid paarituma. Viljastatud emased ronivad oksi mööda võrasse, kus munevad võrsetele ja pungadele.
Talvituvad munad taluvad vähemat lühiajaliselt ka käredat pakast ja kevadel kooruvad röövikud alustavad toitumist pungadest ja arenevatest lehtedest. Röövikud eritavad ka võrguniiti, mis võimaldab lehti varjeks kokku mässida ja tuule abil isegi kaugemal asuvatele puudele levida. Vastsed toituvad mais-juunis ja nukkuvad suvel pinnases. Liblikad kooruvad hilissügisel, arvukamalt sageli alles pärast esimesi öökülmasid.
Musta värvi peened ekskremendid on tihti nähtavad alustaimestiku (naat jm) laiadel lehtedel ja alusmetsa liikide (pärn, sarapuu jm) laiadel lehtedel, vähemalt hulgisigimise kohtades. Metsa-külmavaksiku mass-sigimist ja rüüstet Aimla metskonnas (Viljandimaal) 1934 a kirjeldas kujukalt sealne metsaülem ja tunnustatud dendroloog Eduard Viirok: „Rüüste haripunktil oli kaskedel röövikuid niivõrd palju, et vaikse ilmaga nende ekskrementide langemine alalist sahinat sünnitas, tekitades mulje, nagu tuleks peenikest vihma. Kõik rohi oli metsa all ekskrementidega kaetud.“
Iseloomulik kahjustuspilt, raagusööma algus võra ala- või ladvaosast, sõltuvalt sellest millisele tüve- või võraosale on emasliblikad oma munad suutnud muneda (emasliblikas muneb ca 300 muna), sõltuvalt ilmastikust peale esimesi hallaöid septembrist detsembri I pooleni. Kahjustusaasta suve II poolel kasvavad tavaliselt puudele varupungadest uued teislehed ja puud lehtivad uuesti.
Metsa-külmavaksikute kahjustustest sel kevadel on juba laekunud teated Tartu-, Põlva-, Valgamaalt, kus teadaolevalt on löögi all peamiselt kuni 30 aastased ja vanemad viljakad arukaasikud endistel heina- ja põllumaadel. Kuivadel kevadetel täheldatakse kahjustusi ka niiskemates kasvukohtades, nt Peipsi ümbruse kaasikutes. Kuna külmavaksikute kahe eri liigi toidutaimedest on osa ühised ja toidunappusel võivad mõlema liigi röövikud toituda teistelgi taimeliikidel, ning kaselehtedest toitub veel teisigi putukaliike, on söödiku liigi usaldusväärne kindlakstegemine nõrgema kahjustuse korral võimalik eelkõige liblikaröövikuid vaadeldes/pildistades.
Näiteks on meil metsades vahest kaski raagu söönud ka kase-harivaablaste rohekad mustalaigulised ebaröövikud ja parkides tammesid, saari ja jalakaid rüüstanud suur-talivaksikute pruunid, kollakate pikitriipudega röövikud. Ka seepärast on soovitatav lehtedest toituvaid isendeid võimalusel pildile püüda. Röövikuid saab kõrgetelt puudelt kätte puu alla laotatud valge lina või kile abil, kuhu neid hulgisigimise paigus võrdlemisi arvukalt pudeneb. Alati on mõistagi oluline vaatluse asukoha võimalikult täpne määramine (eelistatult koordinaadid, nt äppide GPS Data või Map Coordinates abil). Seejärel on vaatluse loodusvaatluste äpi kaudu eluslooduse andmebaasi sisestamine ja seeläbi teistele kättesaadavaks tegemine juba imelihtne. Seega, kaskedelt ja tammedelt võib leida teistegi liblikate ja lehevaablaste vastseid, ei põhjusta need lehtedest toitudes tavaliselt ulatuslikku ja silmaga nähtavat võrade hõrenemist nagu metsa-külmavaksikute ja kase-harivaablaste vastsed.
Seni on külmavaksikute kahjustused looduslike vaenlaste kaasabil mõne aasta jooksul enamasti suuremat kahju põhjustamata looduslikel põhjustel taandunud, kuid kuivemate kevadete sagenedes on võimalik nende tekitatud kahjustuste suurenemine ja ulatuslikum mõju puude kasvule. Võrade raagu söömine põhjustab puudele stressi, pidurdab kasvu ning tingib võras okste ja latvade kuivamist. Kahe- kuni kolmeaastase kahjustuse järgselt leiab osal kuivanud ladvaga puudel mädanikku tekitavate seente tegevuse tõttu aset värvimuutus kuni juurekaelani ja võimalike puidu sortimentide tarbeväärtus langeb.
Kevadel toituvate röövikute arvu vähendavad pesitsusajal putuktoidulised linnud, kellele võib üles panna pesakaste puistuisse ja parkidesse-alleedele. Üksikpuid (tamm, kask), viljapuuaedades õunapuid, väärtuslikke puistuid (tammikud), ja välja valituid (vineeripaku kasvatuse eesmärgil) ning laasituid kaski kaasikutes võib kaitsta ka liimivööde paigutamisega tüvedele, mis takistab efektiivselt lennuvõimetute emaste võrasse munema minekut. Nii saab hinnata(seirata) ka külmavaksikute sügisest arvukust, silmas pidades uut võimalikku kahjustust järgmise aasta kevadel.
Hulgisigimisest tekkivate kahjustuste süvenemine ja jätkumine sõltub toitumise, nukkumise, lendluse, paaritumise ja munemise ning munade talvitumise aegsetest ilmastikuoludest, eelkõige temperatuurist ja niiskusest. Looduslikest teguritest võivad veel arvukust vähendada sigivat asurkonda võimalikud bakterhaigused või röövikute vs munade parasiteeritus. Iseäranis olulisel kohal külmavaksikute röövikute ja nukkude hävitajatena on röövtoidulised mardikad (pms suuremad jooksiklased ja lühitiiblased).
Metsaseaduse järgi on metsaomanikud kohustatud hea seisma oma metsa tervisliku seisundi eest, seda jälgima ja teavitama tekkinud kahjustustest (puistus söödud kuni veerand lehtedest) metsateatisega.
