Kellega on tegemist?
Kuuse-kooreürask (Ips typographus) on üks olulisemaid kuusekahjureid kogu Euroopas. Tervetes puistutes on ta vähearvukas, kuid tormi, tule või põua poolt kahjustatud metsas võib tema arvukus kasvada väga suureks. See mardikas kaevandab käike kuuse koore all, kus toitub koore niineosast ja põhjustab sellega kuuskede kuivamist.
Kuuse-kooreüraski 4,1–5,5 mm pikkused tumepruunid kuni mustad valmikud talvituvad reeglina pinnases. Üraski lendlus ja puude asustamine haude rajamiseks algab kevadel siis, kui õhutemperatuur on tõusnud 18–20 ºC. See langeb kokku arukase pungade puhkemisega – enamasti aprilli lõpus või mai esimesel poolel. Haude rajamiseks sobivad tormi, lume, põua, juuremädanike ja muude kahjustajate tõttu hiljuti hukkunud või nõrgestatud kuused, samuti värske koorimata kuusematerjal.
Suure arvukuse korral võib kuuse-kooreürask asustada ka elujõulisi kuuski.
Puu asustamiseks närib isasputukas koorde sisenemisava ja paarituskambri. Iga isasputuka juurde lendab 1–3 emasputukat, kellest igaüks kaevandab piki tüve ühe emakäigu, mille serva muneb munad. Munast koorunud vastne kaevandab oma käigu, mille lõppu näritud laiendis (nukuhällis) ta nukkub. Üraski noormardikad kooruvad nukust alates juuni keskpaigast või lõpust ja lähevad talvituma pinnasesse alates augustist või varemgi.
Varajase ja sooja kevade korral toimub haude rajamine varem, haue areneb kiiremini ning kõik juunis koorunud noormardikad ei lähe talvituma. Osa nendest lendab uutele puudele ja rajab haude samal aastal – enamasti juulis, vahel augustis. Seega, kuuse-kooreüraskil areneb kaks põlvkonda aastas.
Ka üraski teise põlvkonna saatus oleneb suurel määral ilmastikust. Kui suvi on soe, jõuavad üraski teise põlvkonna noormardikad talveks piisavalt kosuda ja minna pinnasesse talvituma. Kui ilmaolude tõttu on areng aeglane ja üraskid jäävad talveks koore alla, siis võivad nad külma talve korral hukkuda. Kindlasti hukkuvad kõik talveks koore alla jäävad vastsed, nukud ja väga noored, alles heledad noormardikad.
Kuidas kuuse-kooreüraski olemasolu ära tunda?
Mitmel pool, eriti viimaste aastate tormikahjustuste aladel, esineb kuuskede kuivamist nii gruppidena kui ka üksikpuudena. Saamaks kinnitust, et tegemist on kuuse-kooreüraski kahjustusega tuleks täiendavalt vaadata kas koore all on üraski tegutsemisjälgi.
Üraskite poolt värskelt asustatud puu võra on aga roheline ja eemalt pole võimalik värskelt asustatud puud ära tunda. Koores on üraski 2–2,5 mm läbimõõduga sisenemisavad. Tüvel võib esineda vaiguniresid. Lamavatel tüvedel on pruunikad üraskikäikudest välja lükatud näripuru kuhjakesed. Seisvatel puudel pudeneb näripuru puude okstele, juurekaelale, puu ümbruse taimedele, ämblikuvõrkudesse. Koore all on üraskikäigud, vanamardikad ja munad või vastsed. Kui koore all on juba üraski helepruunid noormardikad, pole see enam värskelt asustatud puu.
Põhjaliku info kuuse-kooreüraski elutsükli, väljanägemise ja üraskikahjustuste ennetamise kohta annab vastav juhend metsaomanikele.
Juhendid
- Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaagentuuri ja Keskkonnaameti poolt välja töötatud juhendmaterjal metsaomanikele:
- Riigimetsa Majandamise Keskuse poolt välja töötatud kuuse-kooreüraski seire ja arvukuse vähendamise juhend:
Teavitamine
Erinevad häiringud, sh üraskikahjustused mõjutavad otseselt metsas puude tervislikku seisundit ja neist metsakahjustustest tuleb omanikul teavitada Keskkonnaametit. Metsakaitseekspertiisi tellimiseks esitab metsaomanik Keskkonnaametile metsateatise olulise metsakahjustuse kohta. Rohkem infot metsakaitseekspertiisi kohta on leitav Keskkonnaameti kodulehelt: Metsakaitseekspertiis | Keskkonnaamet.