Sellist tunnet tekitavad eeskätt lumine maa, piparkoogi lõhn, tuledes kirikud, jõulupuud, jõulunukrus, jõulurahu (nii seeliku- kui tavalised kütid istuvad kodus). Ja muidugi laste kingiootuses säravad silmad… Poodides tekib harras tunne juba oktoobris.
Põhjamaade rahvail, tundub nii, on kliima soojenemise puhul kõige enam vastukarva just see, et jõulud pole enam klassikaliselt paksu lumega ning parajalt pakaselised. Kuigi kirikusse ei sõideta saanidega, vaid autodega, milledele lumi, külm ning libe tee küll mitte head ei tee. Kui põllud-metsad on kena valge vaiba all ja päike särab (ilmselt valitseb siis kõrgrõhkkond madalate temperatuuridega), öeldakse ikka heldinult: maastik nagu jõulukaardil!
Eks me tea ütlemist, et vanasti oli talvel lumi valgem ja paksem, suvel rohi rohelisem, taevas sinisem. Nüüdsel ajal püütakse olla poliitiliselt korrektsed: pole ilus öelda, et ei taha musti jõulusid, parem on olla rohelise ellusuhtumisega ja võidelda kliima soojenemise vastu, s.t lumiste jõulude eest. USAs olevat õige öelda „ei igatse pruuni jõuluaega“!
Valged jõulud
Mis on valged jõulud? Põhja-Ameerikas peaks sel puhul maa olema kaetud vähemalt tollipaksuse lumega, Inglismaal on kriteeriumiks vaid kas või ühe lumeräitsaka langemine ilmateenistuste katusele 25. detsembril Londonis, Birminghamis (või mujal, kus veetakse kihla valgete jõulude saabumise üle). Meil piisaks pühade valgeks tunnistamiseks vast poolesentimeetrisest lumekorrast.
Mida ütleb ilmastatistika antud juhul? Tartu ümbruses on maa jõululaupäeval lumeta olnud aastail 1953-2018 vaid 16 korral. Seega on valgeid jõulusid kolmel aastal neljast. Pole paha, nagu ütlevad spordiklassikud.
Veelgi lumisem kant on Haanja kõrgustik (82% jõuludest valged), saarte läänerannikul aga ei saja pea pooltel aastatel lumekübetki!
Mõnel aastal tuli kuuse järele minnes kahlata pea põlvini lumes (1963, 1965, 1981, 2010), mitmel korral on maa valgeks loetud vaid tingimisi (1 cm puhul), mõnel aastal sumatud lausa poris (2016).
Ain Kallis