Ammoniaagi heitkogused tulevad peamiselt põllumajandusest ja põhjustavad happevihmade teket, mis kahjustab nii loodust kui inimeste vara. Eesti on 2023. a seisuga täitnud peamiste õhusaasteainete vähendamise eesmärgid.
Indikaator näitab paiksetest ja liikuvatest saasteallikatest õhku paisatud ammoniaagi (NH3) aastaseid heitkoguseid tuhandetes tonnides ning aastateks 2020–2029 ja 2030 seatud vähendamise eesmärke võrreldes baasaastaga (2005) protsentides.
Väävli- ja lämmastikühendid (sh ammoniaak) moodustavad õhuniiskusega reageerides happeid, mis happevihmana maapinnale sadades kahjustavad keskkonda, sh metsi, veekogude elustikku, aga ka hooneid ning muud vara. Hapestumine on tingitud inimtegevuse tagajärjel välisõhku paisatud vääveldioksiidist (SO2), lämmastikoksiididest (NOx) ja ammoniaagist (NH3).
Põhiosa Eestis välisõhku paisatud ammoniaagist tekib põllumajanduses (ca 94%). Marginaalne hulk ammoniaagist pärineb maanteetranspordist ja puidu põletamisest kodumajapidamistes.
Ammoniaagi heitkogused on aastatel 1990–2021 vähenenud 53%, mis on tingitud põllumajandusloomade arvu ja väetiste kasutamise vähenemisest samuti järjest laialdasemast heitkoguste vähendamise meetmete kasutamisest (sõnniku laotamine, väetamisviis jne). Võrreldes 1990. aastaga on väetiste kasutamine vähenenud ligikaudu 30%, lüpsikarja ja sigade arv on vähenenud vastavalt 70% ja 66%.
Õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi (NECD) alusel tuleb Eestil vähendada ammoniaagi heitkoguseid 2020.–2030. aastateks 1%, võrreldes baasaasta tasemega (2005). Heitkoguste vähendamise eesmärgi täitmine koos teiste Euroopa riikidega aitab vähendada aastaks 2030 õhusaastest põhjustatud hingamisteede haiguseid ja enneaegseid surmasid peaaegu poole võrra.
Alljärgneval joonisel on toodud tegelikud heitkogused tegevusalade kaupa (eri värvidega tähistatud osakaalud tulbas). Jooned näitavad Eestile seatud eesmärke, mis tuleb vastavalt aastateks 2020–2029 ja 2030 saavutada.