Ema: Kui jumal naeratab, siis paistab päike…
Laps: Kas siis, kui on udu, ta suitsetab?
Sageli öeldakse – udu kui mannapudru. Lastel on õigus – vahel on udu tõesti nii paks, et tõsta või lusikaga. Kui palju putru võib mõnele olla vastik, siis ohtralt udu on isegi ohtlik. Siil või karu udus on küll armsad multifilmides, kuid mitte maanteel.
Udu on üldse üks salapärasemaid nähtusi meie ilmas. Nõiad on ikka ilmunud udust, poliitikute põhitegevus on udutamine, vähemalt arvab rahvas nii. Kui soovitakse kellestki lahti saada, on moodne öelda “tõmba uttu” (ilmselt ebakorrektne tõlge inglise keelest).
Põhimõtteliselt on udu maapinna lähedal olev pilv, mis koosneb tibatillukestest veepiisakestest läbimõõduga 0,001–0,05 mm. Vaid tugeva pakase puhul moodustub udu jääkristallidest. Udusid on mitu liiki. Need, mis meile sügiseti muret tekitavad, on nn advektiivsed udud, mis tekivad sooja niiske õhumassi liikumisel jahedamale pinnale. Soojemal aastaajal esineb rohkem kohalikku radiatsiooniudu, mis tekib madalamates kohtades, näiteks heinamaadel jahedal rõskel õhtul, auramisudusid on näha sügisel veekogude kohal.
Meteoroloogias algab udu märkimine siis, kui nähtavus langeb alla 1000 m. Kui see aga langeb alla 50 meetri, annavad ilmajaamad juba eriti ohtliku nähtuse hoiatuse. 19. novembril 1957. a. katkes liiklus Tartus, kui Emajõe orus langes nähtavus udu tõttu 4–6 meetrini. 1996. a. 12. veebruaril sõitsid Põhja-Itaalias udus üksteise otsa vähemalt 250 autot, kohapeal sai surma 11 inimest. Soovitus sõita udu ajal eessõitja stopptulede taga ei ole õige – üks mees jõudis nii toimides võõrasse garaaži. Õnn seegi, et mitte kraavi.
Udu merel loevad meremehed veelgi ohtlikumaks kui tormi – sadu laevu on hukkunud küll karile joostes, küll kokku põrgates jäämägedega, küll teiste laevadega. Põhjapoolsetel meredel on sageli udu, sooja Golfi hoovuse ja külma Põhja-Atlandi kokkupuutealal on aga pea alati udune.
Paljud maadeavastused on sõltunud ilmastikunähtustest. Näiteks eksles 1579. aastal mereröövlist admiral Drake peaaegu kuu Ameerika läänerannikul paksus udus. Seetõttu avastati suurepärane San Francisco laht alles kaks sajandit hiljem.
Kus on kõige udusem?
Eestis on novembris keskmiselt 5–6 udupäeva, kuid on esinenud aastaid, kui pea pooled päevad on udused. Tartumaal on kõige rohkem udupäevi oktoobris-novembris, Vilsandi saarel aga aprillis. Üks udune kant on Viljandi ümbrus, kus järve ja oja mõjul on vahel aastas üle 400 tunni udu.
Maailmas on kõige tuntumad muidugi Londoni udud. Sageli esineb olukord, kus udu seguneb suitsuga või heitgaasidega ning tekib nn sudu (suits udu). Juba paar sajandit kollitab londonlasi oht, et mõnel päeval pole enam õhku hingamiseks, selle asemel hõljub majade vahel “hernesupp” – rohekas-kollane segu suitsust, väävliühendeist ja vähesest hapnikust. 1952. aasta detsembris ei jätkunud Londonis ei lilli ega kirste — sudu tõttu hukkus umbes 4000 inimest, põhiliselt vanurid ja lapsed. Diagnoos: bronhiit või kopsupõletik.
Lameda lohu põhjas asuvad Mexico City ja Los Angeles kannatavad põhiliselt autode heitgaaside ja päikesekiirguse koosmõjul tekkiva nn fotokeemilise sudu tõttu. Muide, eriuuringud on näidanud, et igasugune tossutamine võib mõjuda linnade õhule – Los Angeleses olevat 6% sombast tingitud sigareti- ja lihagrillimise suitsust!
Sudu allikad on sageli veel metsatulekahjud. Indoneesia metsapõlengute ajal langes nähtavus kohati paari meetrini, mitme riigi elanike elu oli häiritud. 1996. a. augustis jõudis Oru turbaraba põlengu suits isegi Tartumaale, põhjustades läbipaistvuse vähenemist Tõraveres.
Ära aja udu!
Vahel tuleb ajada. Teise Maailmasõja viimastel aastatel saavutati edu sõjalennuväljadel udude hajutamisel lõkete põletamisega. Tugevamat efekti annab tänapäeval reaktiivmootorite töötamine lennuraja lähedal või kemikaalide puistamine õhku. Ainult see on väga kallis lõbu. Endiselt on jäänud lennujaamade sünoptikuil üheks kõige raskemaks ülesandeks nähtavuse ennustamine päevadel, kui on eeldusi udu tekkeks. Võib ette kujutada reisijate meeleolu 1964. a. udusel jõululaupäeval, kes sattusid New Yorgi või Bostoni asemel Montreali või Dallasesse.
Udu sõjas on võimas kaitse: 1943. a. võttis USA ette Alaskal Kiska saare tagasivallutamise. Sada laeva ja lennukit, 34 000 meest ründasid saart. Jaapanlaste asemel leiti udus vaid 4 koera. Kaotused omade tulest olid 22 meest.
Ain Kallis