Kõik elusolendid Maal on kohastunud elama erinevate väliskeskkonna tingimuste kindlates piirides, milledest üheks olulisemaks on õhutemperatuur. Kui need piirid muutuvad, siis selleks et ellu jääda, peavad organismid muutma oma käitumist.
Need muutuvad aga tõepoolest: Alates 1861. aastast, kui hakati registreerima instrumentaalseid mõõtmisi, on Maa temperatuur tõusnud. See tõus on 20.sajandi jooksul olnud suurem kui 0,6°C. 1976.aastast tänaseni on aga temperatuuri tõusu kiirus olnud umbkaudselt kolm korda suurem kui viimase 100 aasta jooksul kokku (WMO pressiteatest).
WMO liikmesriikide andmetel oli 2003. aastal õhutemperatuur Maal 0,45°C kõrgem kui 1961-1990 aastate keskmine. Seega võib 2003.a. lugeda üheks soojemaks aastaks peale 2002.a. ( 0,48°C). Kõige soojem oli 1998.a. ( 0,55°C). Kõrged temperatuurid registreeriti 2003.aastal paljudes piirkondades. Euroopa kannatas enneolematu kuumalaine all juunis, juulis ja augustis. Vahemeremaadel ja Lähis-Idas olid rekordilised temperatuuri anomaaliad juunis ja juulis. Põhjapoolkeral tervikuna oli aga september ja oktoober rekordilise positiivse anomaaliaga. Ka Kanadas, USA-s, Hiinas ja Venemaal oli rekordilähedased temperatuurid. Indias, Pakistanis ja Bangladeshis mõõdeti õhutemperatuuri maksimaalseteks väärtusteks 45-49°C. See põhjustas näiteks Indias vähemalt 1500 inimese surma. Nagu põhjas, nii ka lõunapoolkeral olid ilmaolud ekstremaalsed. Jaanuari kuivus ja kuumus põhjustas Austraalias ulatuslikke metsatulekahjusid, mis vältasid järgemööda 59 päeva. Põuane oli ka Ida-Aafrika. Euroopa suvine kuumalaine väljendus temperatuurirekorditega Saksamaal, Ðveitsis, Prantsusmaal ja Hispaanias. Lääne-Euroopa kohal olnud ulatusliku kõrgrõhkkonna mõjul tõusis paljudes kohtades temperatuur üle 40°C, mis põhjustas üle 21 tuhande surmajuhtumi. Samuti tõi kuumalaine kaasa ulatuslikud metsatulekahjud ja Euroopa Alpide liustikel erakordselt intensiivse lume sulamise (WMO pressitedetest). On väidetud, et kuumalaine ohvrite arv võib olla suurem kui mõne muu ohtliku ilmanähtuse (üleujutused, tornaadod, orkaanid) põhjustatud ohvrite arv. Kuumalainet on nimetatud vaikivaks tapjaks, mis mõjutab peamiselt vanemaid ja väga noori inimesi või kroonilisi haigeid. Linnades nõuavad kuumalained kõige suuremaid ohvreid. Soojust neelavad tumedad katused ja asfalt ning taimestiku puudumine muudab suurte linnade keskused palavuse saarteks. Selline linnapiirkond jääb kuumaks ka öösel, samal ajal kui ümbritsevates maakohtades on pimedal ajal võimalik veidi toibuda. Eriti rängalt mõjub inimesele saastunud linnaõhk, mis suurendab kõrge temperatuuri kahjustavat mõju.
MILLINE OLI 2003.A. SUVI MAARJAMAAL? Kevad ja varasuvi oli vihmavaene. 14. ja 26. mail laastasid maad äikesetormid, tekitades kahju üksikutele majapidamistele. Juuni oli keskmisest tunduvalt külmem. Lääne-Euroopas palju inimohvreid nõudnud suvine kuumalaine jõudis Eestisse juuli lõpus-augusti alguses. Üle 30 kraadi tõusis õhutemperatuur siis 5-6 päeval. Kõige soojem oli Edela- ja Lääne-Eestis, kus registreeriti ka mitmeid kuumarekordeid: näiteks Pärnus juulis 33,2°C, Ristnas juulis 31,2°C, Nigulas juulis 33,3°C, Vilsandis aga augustis 31,0°C. Endised rekordid ületati kuni 1,6°C võrra. Enamiku Eesti ilmajaamade ja kogu Eesti kuumarekord (35,6°C Võrus 1992. aasta augustis) jäid siiski püsima.
Meteoroloogias ja klimatoloogias arvutatakse päeva maksimaalse õhutemperatuuri järgi kuuma- ja suvepäevade arv aastas või kuus Seejuures vähemalt 30°C õhutemperatuuriga päevi loetakse kuumapäevadeks ja vähemalt 25°C päevi suvepäevadeks. Üldiselt kasutatava ohtlikeks ilmastikunähtuste kriteeriumiks kõrge õhutemperatuuri puhul loetakse EMHI-s õhusooja tõusmist 33°C ja kõrgemale, eriti ohtlike ilmanähtuste kriteeriumiks aga olukorda, kui 33°C püsib 5 päeva ja kauem.
Eesti ilmajaamades registreeritud õhutemperatuuride väärtused ületavad harva ohtlike nähtuste kriteeriumi, rääkimata mitmest järjestikkusest üle 33°C temperatuuriga päevast. 1991-2003.a. andmete põhjal on 33°C piiri kõige sagedamini ületatud Võrus – 5 korral 1961-2003.a. Eesti kuumarekord – 36,5°C registreeriti samuti Võrus 1992.a. augustis. 1961-2003.a. kõige kõrgem ööpäeva keskmine õhutemperatuur 26,8°C oli 31.juulil eelmisel suvel Pärnus.
Võrus on 1925-2003.a. andmetel (sõjaaastad 1941-1944 välja arvatud) olnud 33°C ja kõrgem õhutemperatuur üldse 9 korral, seejuures on kahel järjestikkusel päeval see olnud nii kõrge ainult 2001.a. juulikuus. Tihedamini on Võrus kuumapäevi olnud 1930-ndatel aastatel, eriti märgatav on aga nende päevade arvu tõus 1980-ndatest aastatest peale. Suurim oli see arv 1992.aastal. Järjestikkuseid kuumapäevi on olnud ülimalt neli (1937, 1994, 2001.aastal).
Inimese temperatuuritaluvus sõltub ka teistest ilmateguritest, eelkõige õhuniiskusest ja tuulest. Nii näiteks on õhutemperatuuri 30°C ja suhtelise niiskuse 10% (kõrbetingimused) puhul tunne, nagu oleks õhk ainult 27°C soe, 50% suhtelise niiskuse puhul aga 32°C soe. 100% niiskuse puhul näib valitsevat täielik leitsak ja enesetunne on selline, nagu oleks õhutemperatuur 45°C. Nii näiteks ületas õhutemperatuur 16-18.juulil 2001.a. paljudes Eesti meteoroloogiajaamades 30°C ja seejuures oli ööpäeva keskmine õhuniiskus 80%. Sel puhul võib öelda, et näiline õhutemperatuur ulatus 45°C-ni.
Me võime vaadata ohtlike nähtuste kriteeriume kui alust ühele inimese poolt välja mõeldud käitumise muutmise viisile. Kui ohtliku nähtuse olukord saabub, rakendatakse vastavaid meetmeid, eelkõige teavitatakse sellise olukorra saabumisest ette. Sellepärast on eriti oluline olemasolevate kriteeriumite regulaarne ülevaatamine ja kohandamine.
Tiina Tammets
EMHI