Pinnavesi on maismaavesi (välja arvatud põhjavesi) ning siirdevesi, rannikuvesi ja keemilise seisundi hindamisel ka territoriaalmeri. (Veeseadus)
Ülevaade
Maismaavesi jaguneb voolu- (jõed, ojad, kraavid) ning seisuveekogudeks (järved).
Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga ja suhteliselt veevaesed, kuid jõestik on tihe. Veerikkaid jõgesid on vähe - veerohkuselt on esikohal Eesti-Vene piiril asetsev Narva jõgi. Eesti jõgede äravoolust voolab 23% Soome lahte, 43,6% Liivi lahte, 33% Peipsi järve ja Narva jõkke ning 0,3% Venemaale ja Lätti.
Enamus Mandri-Eesti suuremaid jõgesid saavad alguse Pandivere kõrgustiku laialdase karstiala nõlvadelt ning suubuvad Soome ja Liivi lahte ning Peipsi järve. Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Pandivere piirkonnale on iseloomulik maapealsete ja maa-aluste valgala piiride erinevus.
Äravool moodustub põhiliselt riigi territooriumil. Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik. Kevadine suurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest sarnasel ajal märtsist aprillini, välja arvatud Narva jõgi ja Emajõgi. Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (v.a Narva ja Emajõgi). Sügisese äravoolu tipp langeb novembrikuusse. Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini.
Järved koos tehisveekogudega hõlmavad ligikaudu 5% Eesti territooriumist ehk territooriumi iga 40–50 km2 kohta on meil keskmiselt üks järv. Peipsi ja Võrtsjärv kuuluvad Euroopa suuremate järvede hulka.
Eestis on ligikaudu 1200 looduslikku järve, mille pindala on suurem kui 1 ha ning arvestades ka tehisjärvedega on neid koguni ca 2200. Järvede paigutus on äärmiselt ebaühtlane. Rohkem järvi on Kagu- ja Lõuna-Eestis, seal on kohati 30 järve 100 km2 kohta (Harjumaal Jussi-Järvi-Koitjärve ümbrus ja Valgamaal Karulas ja Otepääl). Seevastu Lääne- ja Kesk-Eestis on ulatuslikud alad täiesti ilma järvedeta.
Väga sügavaid järvi Eestis ei ole. Suurima sügavusega on Rõuge Suurjärv – 38 m. Peipsi järve sügavus ulatub 18 ja Võrtsjärve sügavus 6 meetrini.
Eesti jõed ja järved
Veekogude peale klikkides avaneb veekogu tüüp, nimi, Keskkonnaregistri kood ja järvedel ka pindala hektarites.
Vaata lisaks
- Pinnavee seisund
- Paisud ja kalapääsud
-
-
Ülevaadet paisude mõjust veekogudele loe SIIT
-
Ülevaadet rajatud kalapääsudest ning vooluveekogude tervendamise rahastamisest loe SIIT
-
Vaata filmi "Jõed. Paisud. Kalad" YouTube'ist.
-
Likvideeritud ja jätkuvalt veekogudelt leitavad paisud on Keskkonnaportaali kaardil sektsioonis Vesi. Eraldi on välja toodud kalapääsuga paisud.
-
- Veeseire
- Üleujutused
-
Üleujutusalad
Üleujutusdirektiivi alusel määratud riskipiirkonnad | 61.22 MB | zip (seisuga mai 2019)
Lisainfot üleujutuste kohta leiab Keskkonnaministeeriumi kodulehelt.
- Üleujutusohu ennetamise ja leevendamise ning hoiatussüsteemide projekt
-
Projekti tulemusena luuakse üleujutusohu ennetamiseks ja leevendamiseks veetaseme ja äkksadude jälgimis-, prognoosimis- ja hoiatussüsteemid, mis pikemas perspektiivis aitavad suurendada vastupanuvõimet kliimamuutustele. Projekt hõlmab uuringuid parimate ennetusmeetmete valikuks riskipiirkondades ning üleujutusohu ennetamiseks tehtavat teavitustegevust.
- Veekasutus
- Reostuskoormused
-
- Läänemerre suubuvate jõgede, seiramata rannikualade ja punktallikate toitainete, orgaaniliste ainete ja raskmetallide koormuse hinnang.
- Veemajanduskavad
-
Infot veemajanduskavade kohta leiab Kliimaministeeriumi kodulehelt.
- Vesikondade kaardid
-
UUS! Vesikonnad ja alamvesikonnad Eestis
Kaardikihte saab vaadata ja alla laadida keskkonnaportaali kaardirakendusest.
- Kaardikihid
-
Kaardikihtide vaatamiseks võib kasutada vabavarana levitatavat tarkvara:
GPS Utility - kaartide GPSi laadimise programm
Veepoliitika Raamdirektiivi nõuetele moodustatud veekogumite ning vesikondade kaardikihid
Kaardikihid on toodud vesikondade kaupa, jõgede ja järvede kogumid lisaks Eesti siseselt kasutatavatate alamvesikondade kaupa.
Kaardikihte saab alla laadida keskkonnaportaali kaardirakendusest.
- Lämmastiku bilanss
-
Loe täpsemalt bioloogiliselt omastatava lämmastiku bilanssi kohta siit.
Pinnaveevaru
Eesti keskmist pinnavee äravoolu hinnatakse hüdromeetriajaamades mõõdetud vooluhulkade põhjal, kasutades EstModeli seirepõhiste hinnangute rakendust. Vooluhulki seiratakse 55-s hüdromeetriajaamas. Seiremetoodika on kirjeldatud riikliku keskkonnaseire programmi hüdroloogilise seire allprogrammis. Vooluhulki mõõdetakse hüdromeetriajaamades minimaalselt 16 korda aastas. Mõõdetud vooluhulkade järgi koostatakse veetasemest ja vooluhulkadest sõltuv äravoolukõver, mille alusel arvutatakse hüdromeetriajaama äravool. Hüdromeetriajaamade vooluhulkade aegridasid saab detailsemalt uurida sisevete ajalooliste seireandmete lehelt. Hüdroloogilisest seirest saab täpsemalt edasi lugeda hüdroloogilise seire lehelt.
Pinnaveevaru 2023. aastal
Eesti veeressursid olid 2023. aastal tähelepanuväärsed, ületades pikaajalist keskmist. 2023. aasta keskmine äravool oli 436 m3/s, mis on 7% kõrgem kui Eesti pikaajaline keskmine äravool, mis ulatub 407 m3/s (1922–2022 andmete põhjal). Selline äravoolu tõus peegeldub ka aasta kogumahus – 2023. aasta äravoolumaht oli 13 733 miljonit kuupmeetrit, mis ületas normiks peetavat 12 827 miljonit kuupmeetrit. Eesti pinnaveevarusid hinnatakse just aasta keskmise äravoolumahu põhjal, mis annab hea ülevaate riigi veeressurssidest. 2023. aasta statistika näitab, et vaatamata suurele hooajalisele muutlikkusele, olid Eesti veeressursid 2023. aastal soodsad ja ületasid normi, mis võib viidata veerohketele perioodidele või muutustele veeringes. Pinnaveevarude aastane analüüs on oluline riigi veekasutuse ja veekaitse planeerimiseks, andes sisendi nii majandusele kui ka keskkonnapoliitikale.
Pinnaveekogumite seisund
Eesti on jaotatud paremaks majandamiseks kolme vesikonda: Lääne-Eesti vesikond, Ida-Eesti vesikond ja Koiva vesikond. Vesikonnad hõlmavad ka merealasid. Pinnaveekogud jagunevad voolu- (jõed, ojad, kraavid, kanalid), seisu- (järved, tiigid) ning rannikuveekogudeks. Selleks, et pinnaveekogude seisundeid saaks paremini hinnata, jagatakse neid osadeks ehk selgelt eristuvateks veekogumiteks, mille üle ka arvestust peetakse. Ühes pinnaveekogumis on ühetaoline looduslik tüüp, elukeskkond ja inimmõju.
Eestis on 744 pinnaveekogumit, millest 635 on vooluveekogumid, 93 seisuveekogumid ja 16 rannikuveekogumid. Nende seisundit hindab Keskkonnaagentuur iga-aastaselt.
Pinnaveekogumite seisundit hinnatakse vastavalt veeseaduses ja veepoliitika raamdirektiivis 2000/60/EÜ ette nähtud seisundi kirjeldamise plokkidele ja kvaliteedielementidele. Koondseisund koosneb kahest osast – ökoloogiline seisund (ÖSE) ja keemiline seisund (KESE).
Sõltuvalt inimmõju ulatusest hinnatakse pinnaveekogumite ökoloogilist seisundit 5-astmelises skaalas: väga heast, mille puhul inimtegevusest tulenevaid muutusi pole või need on tühised, kuni väga halva seisundini, mil bioloogilised näitajad kalduvad väga tugevasti kõrvale referentstingimustest või elustik puudub.
Veekogumi keemilist seisundit hinnatakse 2-astmelises skaalas: hea – prioriteetsete saasteainete sisaldus on madalam kui ökoloogilise kvaliteedistandardina kehtestatud piirväärtus, halb – prioriteetse aine sisaldus on üle kvaliteedistandardi normi.
Veekogumi koondseisund määratakse veekogumi ökoloogilise ja keemilise seisundi järgi arvestades halvemat tulemust.
2023. a seisuga on heas koondseisundis 52% pinnaveekogumitest (60% vooluveekogumitest, 10% seisuveekogumitest ja 0% rannikuveekogumitest). Peamisteks kesise või halvema seisundi põhjusteks on eutrofeerumine ehk toitainetega rikastumine, paisud ning ohtlike ainete nagu elavhõbeda ja kaadmiumi sisaldus kalas.
