Eesti asub ühe maailma kõige tugevama inimmõju all oleva mere, Läänemere, kaldal. Läänemere pindala on umbes 420 000 km2, kuid Läänemere valgla ehk maa-ala, millelt vesi sellesse veekogusse voolab, on ligikaudu neli korda suurem ja sellel alal elab üle 85 miljoni inimese. Seega peab keskkonnamõjude suhtes tundlik Läänemeri lisaks looduslikele surveteguritele hakkama saama ka inimtegevusest põhjustatud survetega nagu eutrofeerumine, kalade ülepüük, ohtlike ainete mõju, mereprügi ja veealune müra.
Üheks suurimaks probleemiks Läänemeres on eutrofeerumine ehk üleliigsete toitainete, enamasti lämmastiku või fosfori, sattumine veekeskkonda. Eutrofeerumine põhjustab bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, veeõitsengute tihenemist, vee läbipaistvuse kahanemist, hapnikusisalduse vähenemist, ranniku väljanägemise halvenemist ja kalavarude vähenemist. Esmakordselt tunnistati eutrofeerumist Läänemere survena 1980. aasta algustes. Tänaseks päevaks on enamik Läänemere piirkondadest toitainetega ülekoormatud. Läänemerre satuvad toitained nii looduslikest allikatest kui ka inimtegevuse tagajärjel vee ja õhu kaudu. Vee kaudu satuvad toitained merre peamiselt jõgedest ja punktreostusallikate otsesest heitest. Jõgede kaudu merre jõudev reostuskoormus on hinnanguline suurus ja seda arvutatakse seiratud vooluhulga, uuritava aine kontsentratsiooni järgi vees ning keskkonnaobjektide ruumiandmete järgi.
Lisaks on võimalik tutvuda ka teiste ainete hinnanguliste reostuskoormustega külastades veebirakendust EstModel.app.