Liigu edasi põhisisu juurde

Valglate andmestiku loomine

Analüüsid
Vesi
Valglad kaardil

Teadmine, kui suur ja milline on veekogude toiteala ehk valgla, on nende kaitseks, haldamiseks ja teaduslikuks uurimiseks ülioluline, sest valglast sõltub, kui palju vett veekogusse jõuab ja milline see vesi on.

Veel hiljuti puudus Eestis tänapäevaste kõrgusandmete põhjal ühesuguse metoodikaga piiritletud valglate andmestik ning enamjaolt on kasutusel olnud 1980ndate esimeses pooles koostatud valglate kataloogi info. 

Keskkonnaagentuuri tellimusel töötati 2021. aastal Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse poolt välja valglate Lidar-põhine modelleerimise metoodika ning valmisid uuendatud valglate kaardikihid. Töö käigus modelleeriti valglad 2614 vooluveekogule, lisaks suurele osale keskkonnaregistrisse kantud vooluveekogudele modelleeriti valglad ka 450 väiksemale registrisse kandmata ojale ja kraavile. Seisuveekogudest piiritleti valglad 811 keskkonnaregistrisse kantud järvele.  Modelleeriti ka 743 pinnaveekogumi osa- ja tervikvalglat, 52 hüdrokeemia seirejaama ja 56 hüdromeetria seirejaama valglat. Lisaks valglatele korrigeeriti ka alamevesikondade ja vesikondade piire. Kogu töö tulemuseks oli üle 5000 üksteisega kooskõlas oleva polügooni.

Alusandmestikuna kasutati Eesti territooriumil Maa-ameti 5x5 m resolutsiooniga kõrgusmudelit; keskkonnaregistri veekogude ja veekogumite andmestikke; Eesti Topograafia Andmekogu vetevõrgu, truupide, sildade andmestikke; lisaks Uuno Joala vooluveekogude nimistut ja Maaparandussüsteemide eesvoolude ruumikujusid. Piiritagusel alal kasutati ASTER v3 satellitandmetel põhinevat kõrgusmudelit; Läti Keskkonna, Geoloogia ja Meteroroloogia Keskuse vooluveekogude andmeid, Maa-ameti baaskaarti ja Open Street Mapi andmebaasi.

Valglate andmestikku hallatakse Eesti Looduse Infosüsteemis (EELIS). Kaardikihid on nähtavad keskkonnaportaali kaardirakenduses. Kõiki kaardikihte saab alla laadida SHP ja GeoJson formaadis.

 

 

Vaata lisaks ka Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse seminari „Kuidas piiritleda mõne kuuga üle 5000 pinnaveevalgla?“ (LINK), kus keskuse teadur Marko Vainu teemast põhjalikumalt räägib.