Liigu edasi põhisisu juurde

Ulukid

Ulukid

kits heina sees

Ulukiks nimetatakse looduses vabalt elavat imetajat või lindu. Jahiulukid on ulukid, kellele peetakse jahti ja need jagatakse omakorda suur- ja väikeulukiteks. Suurulukid on põder, punahirv, metskits, metssiga, pruunkaru, hunt, ilves ja hallhüljes. Väikeulukid on rebane, šaakal, kährikkoer, mink, tuhkur, halljänes, valgejänes, kobras, ondatra, mäger, kivi- ja metsnugis ning jahilinnud.

 

Andmed uuendamisel 

SUURKISKJATE PESAKONDADE ARV

Suurkiskjate puhul kasutatakse nende populatsioonide kevadise absoluutarvukuse hinnangute asemel mõõdikuna pesakondade arvu, mis annab täpsema pildi suurkiskjate tegelikust levikust ja asurkondade elujõulisusest ning on seega ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamisel paremini kasutatav. Absoluutarvukuse hinnangud kipuvad populatsioonide suurust samade isendite erinevates kohtades korduva loendamise tõttu üle hindama. Pesakondade arv on otseselt seiratav parameeter ja sellest tuletatakse liigi asurkonna sügisene üldarvukus. Pesakondade arv väljendab lisaks populatsiooni suurusele ka juurdekasvu.

Eesmärgiga säilitada Eestis hundi, ilvese ja pruunkaru populatsioonide soodne seisund, arvestades seejuures nii ökoloogiliste, majanduslike kui ka sotsiaalsete aspektidega (vajadusega arvukust samal ajal ka kontrolli all hoida), on suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas aastateks 2012–2021 seatud eesmärgiks säilitada iga-aastaselt:

  • 15–25 kutsikaga hundikarja (asurkonna üldarvukus ligikaudu 150–250 isendit) olemasolu,
  • 100–130 pojaga ilvese pesakonna (asurkonna üldarvukus ligikaudu 600–780 isendit) olemasolu enne jahihooaja algust (sügisel),
  • vähemalt 60 sama aasta pojaga karu pesakonna (asurkonna üldarvukus ligikaudu 600 isendit) olemasolu.

Suurkiskjate soodsa seisundi säilitamiseks vajalikud pesakondade piirarvud ja pesakondade arv aastatel 2003–2019

Hunt eelistab elupaigana varjulisi metsi, rabasid ja võsastikke. Vähem võib teda kohata piirkondades, kus leidub enam tehnogeenseid ja kultuurmaastikke.

Kogutud vaatlusandmete ja küttimisinfo põhjal oli 2017. aastal Eestis kokku 24 hundi pesakonda (hundikarja, kus sündisid kutsikad). Eesti mandriosa asustas 22 ning Saaremaad ja Hiiumaad kumbagi üks pesakond. Võrreldes 2016. aastaga oli 2017. aastal Mandri-Eestis neli hundikarja vähem. Kui 2016. aastal ei täheldatud hundi järelkasvu vaid Hiiumaal, siis 2017. aastal puudus kohalik hundi järelkasv Jõgeva- ja Valgamaal.

Pruunkaru eelistab elupaigana metsamassiive, kus leidub nii mahalangenud puid kui ka rabalaike. Eestis on pruunkaru levinud üle kogu mandriosa. 2017. a tuvastati vähemalt ühe isendi esinemine ka Saaremaal, kuid teistel Lääne-Eesti saartel karusid teadaolevalt ei esine. Enim leidub karusid Ida- ja Lääne-Virumaal.

2017. aastal registreeriti Eestis kokku 65 ja aasta varem 73 erinevat sama-aastaste poegadega karu pesakonda. Kuna pruunkarudel sünnitavad samad emasloomad pesakonna üldjuhul iga kahe aasta tagant, siis pesakondade arvu muutuste hindamisel vaadeldakse karu puhul kahe järjestikuse aasta pesakondade arvu keskmist. 2014. a registreeriti Eestis 74 ja 2015. aastal 63 sama-aastaste poegadega karu pesakonda. Seega on viimase nelja aasta lõikes karu pesakondade arv püsinud üsna samal tasemel. Karu pesakondade keskmine suurus oli 2017. a viimase nelja aasta kõrgeim. Karu asurkonna üldsuurust võib Eestis hinnata 2017. aasta sügise seisuga jätkuvalt ligikaudu 700‑isendiliseks ja üldseisundit heaks.

Ilves eelistab elupaigana tihedaid okaspuumetsi, kuid neid võib kohata ka segametsades. Eestis asustab ilves kogu mandrit ja saari. Väikseim on ilvese asurkond Saaremaal, kus viimastel aastatel pole registreeritud ühtegi pesakonda.

Seire andmetel oli 2017 aasta sügisel Eestis 63 ilvese pesakonda, aasta varem registreeriti neid vaid 53. Asurkonna seisundi paranemisest annab tunnistust ka keskmine pesakonna suuruse kasv parimate aastate tasemele, näidates selgelt seda, et toidubaas metskitse näol enam ilvese juurdekasvu piiramas ei ole. Ilvese populatsiooni üldarvukust võib 2017. aasta sügisese seisuga hinnata ligi 400-le isendile. Kuigi ilvese arvukus näitab selgelt suurenemise märke, jääb see siiski veel kaugele suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas eesmärgiks seatud miinimumtasemest ning asurkonna üldist seisundit ei saa veel kaugeltki heaks pidada.

Ilvese ja hundi populatsioonide optimaalne arvukus on indikaator ka Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020.

KÜTITUD SUURKISKJATE ARV

Eesti suurkiskjate asurkondade elujõulisuse säilitamiseks on vaja vältida juurdekasvumäära ületavat küttimismahtu ja hoida küttimisvalimi soolis-vanuseline struktuur võimalikult sarnane loodusliku asurkonna struktuurile.

Kütitud suurkiskjate arv aastatel 2003–2019

Ilveseid 2016. ja 2017. aastal ei kütitud. 2015. aastal kütiti kokku 19 ilvest ja 2014. aastal kaks ilvest. Tagantjärgi vaadates oli 2015. aasta küttimiskvoot määratud liiga optimistlikust juurdekasvuprognoosist lähtuvalt, mis reaalsuses paraku ei täitunud. Ilvese pesakondade arv on olnud alla soodsa seisundi säilitamiseks vajalikku miinimumi juba aastast 2012. Eelnenud aastatel prognoositud arvukuse tõusu kuni 2017. aastani ei toimunud, mis viitab jahivälise suremuse seni arvatust oluliselt suuremale määrale.

Karusid kütiti 2017. aastal kokku 54 (limiit oli 56),  aasta varem lasti sama suure limiidi juures üks isend enam. Küllaltki kõrge umbes 8 % suuruse küttimissurve rakendamist on võimaldanud head karu asurkonna juurdekasvunäitajad, mistõttu oli võimalik 2018. a jahihooajaks karu küttimislimiite võrreldes eelneva paari aastaga isegi veidi tõsta.

Hunte kütiti 2017. aasta jahihooajal kokku 101, maksimaalselt lubatav küttimiskvoot oli 112 isendit. Lisaks neile lasti jahihooaja eelselt erilubade alusel 3 isendit ning jahihooaja järgselt 7 isendit, mis teeb 2018. aasta sigimisperioodi eelseks küttimismahuks kokku 111 isendit.  Mandri-Eestis kütiti kokku 100 hunti, Saaremaal 7 ja Hiiumaal 4.

SÕRALISTE ARVUKUS JA KÜTTIMINE

Sõraliste puhul on läbi aastakümnete küttimismahtude üle otsustamisel kasutatud jahipiirkonna kasutajate poolt antavaid hinnanguid populatsioonide talvisele arvukusele. Alates aastast 2006 on kasutusel ka talvise ruutloenduse käigus loendatud jäljeridadest arvutatud jäljeindeksid (alates aastast 2011 on need arvutatud korrigeerituna jäljeradade võimaliku maksimaalse vanuse suhtes). Alates 2015. aastast viiakse üle Eesti paiknevatel seirealadel läbi hirvlaste pabulahunnikute loenduseid, mille tulemusena leitavad pabulaindeksid aitavad senisest märksa kõrgema usaldusväärsusega tuvastada hirvlaste arvukuses toimuvaid muutuseid.

Jäljeloendust kehvade lumeolude korral teha ei saa ning teatud aastate puhul (nt 2014 ja 2015 ) ei ole arvukuse muutuste adekvaatseks hindamiseks vajalikku loendusmahtu saavutatud. Pabulaloenduse tulemuste aegrida on aga veel lühike. Seetõttu kõrvutame siinkohal sõraliste küttimisandmed jahimeeste poolt antud arvukushinnangutega. Erandiks on metskits, kelle arvukust jahipiirkonna kasutajad on läbi aastakümnete tugevasti (keskmiselt 2,5-3,5 korda) alahinnanud, mistõttu tema arvukuse muutuste kirjeldamiseks esitame jäljeindeksi.

Metssiga võib suvel kohata niisketes leht- ja segametsades, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikutes.

2014. a sügisel Eestisse jõudnud sigade Aafrika katku tõttu on metssea arvukus ja asustusstruktuur eelnenud kümnendiga võrreldes pea tundmatuseni muutnud. Seakatkust räsimata on seni veel vaid Hiiumaa metsseaasurkond. Katku ja osalt ka tugeva küttimissurve tõttu on metssea arvukus mõne aastaga Eestis drastiliselt langenud. Näiteks jahipiirkondade kasutajate poolt antud hinnangute summa metssea arvukusele on kolme aastaga langenud üle kuue korra. Üsna sarnases proportsioonis on langenud ka ruutloenduse jäljeindeks ning umbes kümme korda haruldasemaks on muutunud metssigade tegevusjälgede kohtamine kevadistel pabulaloendustel. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et üleriigilises plaanis 2017-2018 aastal väljenduv jätkuv asustustiheduse langus iseloomustab adekvaatselt metssea arvukuses muutusi vaid Põhja- ja Lääne-Eestis. Kagu-Eesti maakondades (osalt ka Järva- ja Jõgevamaal), kus metssea arvukus oli juba eelnenud aastatel väga madalale langenud, on metssea asustustihedus võrreldes aasta tagusega hakanud taas kasvama.

2017. jahiaastal kütiti Eestis kokku 7690 metssiga, mis on üle kahe korra vähem kui 2016. jahiaastal ning koguni üle nelja korra vähem kui 2015. jahiaastal. Ootuspäraselt kütiti metssigu enim mullu kõrgema metssigade asustustihedusega Lääne-Eestis. Sealjuures kütiti väikesel Muhu saarel koguni 1038 metssiga, mis annab küttimistiheduseks ligemale 50 isendit 1000 ha kohta.

Metssea arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2019.

Põdra elupaigaks on nii jõgede-, järvede-, sooderikkad suuremad metsaalad kui ka noorendikud ja võsastikud. Sageli võib teda kohata ka metsade lähedusse jäävatel põldudel. Talvel liigub ta kuivemates ja suvel märjemates kohtades.

Jahipiirkonna kasutajate koondhinnang andis põdra arvukuseks 2018. aastal 10 700 isendit ja 2017. aastal 11 400. Viimasel neljal aastal üle Eesti kokku 47 erineval seirealal läbi viidud pabulaloenduse tulemused viitavad aga selgelt 25–35% võrra kõrgemale põtrade üldarvukusele, mis on viimaste aastate kõrgeid küttimismahte ja põdraasurkonna juurdekasvu võimet silmas pidades oluliselt realistlikum. 2018. aasta pabulaloenduste, aga ka küttimis-, vaatlus- ja viljakusandmete analüüsile tuginevalt hinnati põdraasurkonna suurust 2018. aasta alguses 13000-14000 isendile. Ulatuslike metsakahjustuste tekke riske silmas pidades on selline põdra arvukus siiski veel liiga kõrge ning arvukuse mõõdukas langetamine kõrgema põdra asustustihedusega piirkondades on vajalik ka paaril järgneval jahihooajal.

2017. aasta jahihooajal kütiti Eestis 7337 põtra, mis on üsna ligilähedane 2016. aasta rekordilisele 7390 isendilisele küttimismahule. Kuna 2017/2018. aastal kogutud seireinfo viitab sellele, et põdra arvukus on intensiivsema küttimise tulemusena läinud mõõdukasse langustrendi, siis võib eeldada, et lähematel aastatel hakkavad samm-sammult langema ka põtrade küttimismahud. Põdra arvukuse jätkuvaks mõõdukaks langetamiseks on vajalik siiski ka 2018/2019 küttida põtru asurkonna juurdekasvumääraga võrreldes veidi enam.

Põdra arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2019.

Punahirv elab lagendikega vahelduvas alusmetsarohkes lehtpuu-segametsas, raiesmikel, sageli põldudel ja heinamaadel.

2017. aasta jahihooajal kütiti Eestis kokku 1916 punahirve, mis on eelnenud 2016. aastaga võrreldes 252 isendi võrra enam. Küttimisnumbrid suurenesid eeskätt Saare- ja Hiiumaa küttimise arvelt.

Jahipiirkondade kasutajate hinnangul oli punahirve arvukus Eestis 2018. aasta talve lõpu seisuga jäänud püsima eelneva 2017. aastaga võrreldes samale 3400 isendi tasemele. Ruutloenduse jälje- ja pabulaindeksi muutused viimastel aastatel viitavad aga punahirve arvukuse mõningasele suurenemisele. Arvestades viimastel aastatel kütitud hirvede arvu, asurkonna soolise jaotuse ja juurdekasvunäitajatega, pidi punahirve arvukus Eestis möödunud talvel küündima vähemalt 7000 isendini. See ületab jahipiirkondade kasutajate poolt antud arvukushinnangute summeerimisel saadut enam kui kaks korda.

Punahirve arvukushinnangud ja küttimismahud 1992–2018.

Metskits eelistab elupaigana mosaiikset kultuurmaastikku (põldudevahelised metsatukad, metsaservad) ja väldib suuri metsi.

Metskitse arvukus langes järsult 2010. ja 2011. aasta lumerohkete talvede järel. Sellega langes viimase kolmekümne aasta madalaimale tasemele ka kütitud metskitsede arv. Madalseisule järgnenud metskitse asurkonna jaoks soodsate talvede (soojad ja lumevaesed) ning madala kisklussurve (küttimine+kiskjad) toel pöördus metskitse arvukus kiirele tõusule, mida kinnitavad veenvalt kõik arvukust ja selle muutusi iseloomustavad näitajad. Viie aasta taguse ajaga on nt metskitse jäljeindeks suurenenud üle kolme korra ja pabulaindeks on viimase kahe-kolme aastaga suurenenud enam kui kaks korda. Arvukuse olulist tõusu kinnitavad ka jahipiirkondade kasutajate poolt antavad arvukushinnangud ning muutused kütitud metskitsede arvus. Kui 2011. aastal kütiti Eestis vaid 1211 metskitse, siis 2017. aasta jahihooajal kütiti neid kokku juba 15 807.

Koos arvukuse kiire kasvuga on suurenenud ka metskitsede tekitatud kahjustused metsakultuuridele ja metskitsedega seotud liiklusõnnetuste arv. 2013. aastal hukkus jahipiirkonna kasutajate andmetel liikluses 1128 metskitse, aga 2017. aastal oli liikluses hukkunud isendite arv kaks ja pool korda kõrgem ehk 2849. Võib oletada, et tegelik metskitsega seotud liiklusõnnetuste arv on veel märksa suurem, sest kõigist toimunud auto ja metskitse kokkupõrgetest info jahipiirkonna kasutajani ei jõua.

Tuginedes seireandmetele ja tänastele teadmistele metskitse asurkonna juurdekasvu võimest ja suremusmääradest, võib metskitse asurkonna 2017/2018. aasta talvist arvukust hinnata u 120 000 – 130 000 isendile.

Metskitse jäljeindeks ja küttimismahud 1992–2019.

ULUKIKAHJUSTUSED JA SUURKISKJAKAHJUD

Eestis hüvitatakse looduskaitseliselt oluliste loomaliikide tekitatud kahjustused ja kahjude ennetamiseks tehtud kulutused. Selle looduskaitselise meetme eesmärk on lisaks tekitatud kahjude otsesele korvamisele laiemalt ka inimese ja looduse suhetes tasakaalu hoidmine ning loodust arvestava jätkusuutliku keskkonnakasutuse arendamine. Hüvitamine toimub looduskaitseseaduses ja keskkonnaministri määruses  sätestatud korra järgi. Kahjustustega seonduva üle peab arvestust ja hüvitamist korraldab Keskkonnaamet.

Suurkiskjakahjud

Suurkiskjate tekitatud kahjustused (näiteks murtud põllumajandus- või lemmikloom, kahjustatud mesitaru) hüvitatakse kahjusaajale kuni 100% ulatuses, lahutades omavastutuse määra 64–128 eurot aasta kohta. Kahjude vältimiseks tehtud otsesed kulutused hüvitatakse 50% ulatuses, ühele isikule kuni 3200 eurot aastas. Kahjude vähendamine on üks eesmärk ka suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas aastateks 2012–2021.

Hundikahjujuhtumite ja murtud kariloomade (veised, lambad) arv ning kahjustatud mesitarude arv aastatel 2007–2018.

2017. aastal esines karu rünnakuid mesilatele varasemast märksa enam. Nelja eelneva aasta keskmisega võrreldes registreeriti kahjustusi vähem vaid Lääne-, Harju- ja Raplamaal. 2016. aasta suhteliselt madalat kahjustuste hulka võib seostada Aafrika seakatkuga, mille tõttu said paljud karud metsa tekkinud metssea raibetega oma valguvajaduse kaetud. 2017. aasta kahjustuste hulga suurenemine on, vastupidi, seostatav toidubaasi kahanemisega, seda nii metssea korjuste hulga kui ka metssigadele jahimeeste poolt metsa viidava lisasööda koguste vähenemise näol. Kevadiste mesilakahjustuste hulk sõltub suurel määral kevade ilmastikust, mis määrab karude loodusliku toidubaasi. Seetõttu ei saa kevadisi rünnakuid mesilatele seostada alati probleemsete karudega ning küttimise suunamisel tuleks arvesse võtta just hilisemaid, taimekasvuperioodil tekkinud kahjustusi.

Hundi tekitatud kahjustuste hulk karjakasvatusele oli 2017. aastal viimase kümne aasta kõrgeim, kuid nende jaotus märksa ebaühtlasem kui aasta varem. 2017. aastal registreeriti Keskkonnaameti poolt 183 murdmisjuhtumit, milles huntide poolt murti kokku 1121 lammast ja 10 veist. Aasta varem murdsid hundid 175 registreeritud murdmisjuhtumi käigus kokku 766 lammast ja 14 veist. Enam kui pooled 2017. a murtud kariloomadest jäid Rapla-, Saare- ja Võrumaale, samal ajal kui Jõgevamaal ja Ida-Virumaal ei esinenud ühtegi murdmisjuhtumit ning Lääne- ja Põlvamaal registreeriti kummaski vaid üks huntide rünnak kariloomadele. Kui Saare- ja Raplamaal jäi suur enamus kahjustusi suhteliselt kitsale alale, olles otseselt seostatavad mõlemas maakonnas ühe hundikarjaga, siis Võrumaal olid kahjustused maakonna eri paikades ning need pandi toime mitme erineva isendi/grupi poolt.

Hundikahju Karisöödil. Foto: Keskkonnaamet.

Hundikahju Karisöödil. Foto: Keskkonnaamet.

Põdrakahjustused okaspuudel

Koos põdra arvukuse kasvuga suurenevad ka põdra tekitatud metsakahjud, eriti noortes männikultuurides. Kahjustuste ulatus on piirkonniti ja aastati erinev. Kahjustustest hoidumisel on suur roll põdra mõõduka asustustiheduse säilitamisel.

Põdra tekitatud värskete kahjustuste dünaamika hindamiseks seiravad Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaamet kevaditi seirealadel, juhuslikult valitud põdrale toitumiseks atraktiivsetes 5–15 aastastes männinoorendikes ja 30–60 aastastes kuusikutes värskeid ehk viimase talve jooksul tekitatud puude vigastusi.

Kahjustatud okaspuude osakaalud seirealadel.

2018. a seire käigus läbi vaadatud 1083 männinoorendikus esines värskeid, põtrade poolt viimasel talvel tekitatud, vigastusi 5,7% uuritud mändidest, mis on märksa madalam kui eelneval kolmel aastal, mil värskeid põdra toitumisjälgi võis täheldada keskmiselt 7,1-7,9% mändidest. Maakonniti võis vigastatud mändide osakaalu suurenemist võrreldes eelmise aastaga täheldada vaid Ida-Viru-, Saare-, Valga- ja Viljandimaa proovitükkidel.

Värskete vigastustega mändidega proovitükkide osakaal kõikidest 2018. aastal vaadatud proovitükkidest oli 38,5% (2017. aastal 46,5% ja 2016. aastal 49,7%), sealjuures oluliste uute vigastustega mände täheldati 32,8% (2017. aastal 39,3% ja 2016. aastal 44,8%) vaadeldud proovitükkidest.

Sarnaselt noortele mändidele tekitatud kahjudega langes ka kõikide proovitükkide kokkuvõttes põdra tekitatud värskete koorevigastustega kuuskede osakaal keskealistes kuusikutes. Kõige enam tuli värskeid kuuse kahjustusi ette Valga-, Tartu- ja Viljandimaa proovitükkidel. Seiratud kuusikute kokkuvõttes esines värskeid vigastusi 0,11%, sealjuures värskeid olulisi vigastusi 0,9% seiratud kuuskedest. Seega olid põdrad viimasel aastal kahjustusi tekitanud ühele kuusele tuhandest.

Kogu seireperioodi (2010–2018) muutuste interpreteerimist raskendab algusaastate väike valim (seiratud kuusikute hulk on järjest tõusnud 126-lt 707‑ni ja männikute hulk 288‑lt 1083‑ni).

Siinkohal tuleb tähele panna, et metsakahjustuste määrade ja põtrade arvu muutuste vahele ei saa üheselt panna võrdusmärki, sest põdrakahjude kujunemine (põdra koormus noorendikele) sõltub väga suurel määral ka talve ilmastikutingimuste eripäradest ning alternatiivsete toidutaimede olemasolust ja kättesaadavusest. Olulist mõju kahjustuste kujunemisele avaldavad kindlasti ka piirkonnas läbiviidud metsaraied ning rakendatud metsahooldusvõtted. Kahjustuste ohu puhul võiks nii mõnelgi juhul olulist abi olla raiete kaalutletud edasilükkamisest ja madalamast/turvalisemast raiekraadist noorendike valgustamisel.

Ulukikahjustused metsakaitseekspertiiside alusel

Lisaks seirealadel tehtavale kahjustatud okaspuude seirele registreeritakse ulukite tekitatud kahjustused Keskkonnaameti tehtavates metsakaitseekspertiisides (MKE). MKE-de infot saab kasutada abimaterjalina maakondlikes jahindusnõukogudes küttimismahtude määramiseks, sh küttimise suunamiseks enam kahjustatud jahipiirkondadesse. MKE-de algandmetest saab arvutada ka indekseid, nt kahjustuste pindala ja jahipiirkonna, maakonna või noorendike pindala suhet.

Näitena on siinkohal maakonniti näidatud ulukite hulgas peamise metsakahjustaja põdra värskete kahjustuste pindalad ehk alad, kus peamiseks kahjustajaks on MKE-s märgitud põder. Aastatel 2013–2016 registreeriti enim kahjustusi Pärnumaal, aastati kerkivad esile ka Rapla-,Viljandi-, Järva-, Tartu- ja Valgamaa.

Põdrakahjustustega alade pindalad metsakaitseekspertiiside järgi aastatel 2013–2018.

Regionaalselt väljenduvad hästi punahirve kahjustused. Punahirv on seni kõige arvukamalt levinud Saare- ja Hiiumaal, kus on olnud kõige enam ka tema põhjustatud kahjustusi.

Viimastel aastatel on MKE tulemustes suurenenud metskitse tekitatud metsakahjud. Terviklik tabel 2013–2017 MKE-de koondatud ulukite metsakahjustuste andmetega on kättesaadav siin.

Õigusaktid