Liigu edasi põhisisu juurde

Looduskaitse

karulauk

Loodushoidu ja –kaitset võib pidada sama vanaks kui inimkonda. Eestis peetakse aktiivset, riikliku tasandi looduskaitset vähemalt sajandi vanuseks.

Looduskaitse tasakaalustab paljude loodusvarasid kasutavate majandusharude tegevust ja on riigile üks olulisim kestliku arengu tagaja.

tihase rõngastamine linnujaama lennuvaade

Andmed uuendamisel 

VÕÕRLIIGID
Verev lemmalts. Foto: Madli Linder
Verev lemmalts. Foto: Madli Linder

Võõrliigid on inimtegevuse tagajärjel väljapoole oma looduslikku levilat levinud liigid. Invasiivsed on need võõrliigid, kes on suutnud looduses püsima jääda ning ohustavad oma arvukuse või elutegevusega kohalikku elustikku ja kooslusi. Sageli on võõrliigi uude kohta jõudmise ja invasiivsuse ilmingute vahe väga pikk, mõnikord lausa sadakond aastat. Näiteks leiti verev lemmalts Eesti loodusest esimest korda 1939. aastal, kuid invasiivsuse märgid hakkasid ilmnema alles kümmekonna aasta eest.

Seisuga 01.01.2022 on Eestis registreeritud 1001 võõrliiki, kuid kuna seni on puudunud võõrliikide süstemaatiline seire ja inventuurid, võib nende hulk tegelikkuses olla isegi üle kahe tuhande.

Võõrliigid jaotatakse oma ohtlikkuselt neljaks: invasiivsed, potentsiaalselt invasiivsed, mitte-invasiivsed ja määratlemata staatusega. Eestis teadaolevatest võõrliikidest loetakse invasiivseks 65 ja potentsiaalselt invasiivseks 71 liiki, enamiku invasiivsus on määramata.

Liigirühmadest on enim võõrliike taimede (752 liiki ehk üle 75% liikidest), sh õistaimede hulgas (732 liiki), millele järgnevad lülijalgsed 159 liigiga. Ka invasiivsete liikide hulgas on just soontaimed esikohal 44 liigiga. Uuri lähemalt väljaandest „Eesti looduse kaitse aastal 2020 “.

Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020  ja kliimamuutustega kohanemise arengukavas aastani 2030  on indikaatoriks ka Eestisse sisse tulnud uute invasiivsete võõrliikide arv aastas. Seni on selleks loetud 2–3 liiki aastas, sihttase on 0–1 liiki aastas.

Vaata lisaks: 

KAITSEALUSED LIIGID

Looduskaitseseaduse järgi on kaitsealused liigid jaotatud nende ohustatuse järgi kolme kaitsekategooriasse. Kõige ohustatumad liigid kuuluvad I kaitsekategooriasse ning kõige vähem ohustatud III kaitsekategooriasse. I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate liikide nimekirjad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega  ning III kaitsekategooria liikide nimekiri keskkonnaministri määrusega . Viimati muudeti kaitstavate liikide nimekirja aastal 2014.

Liikide kaitsekategooriate muudatused 2014. aastal:

Liik Varasem kategooria Kategooria alates 2014
Saaremaa sõrmkäpp ei olnud kaitse all II
Rabaluga ei olnud kaitse all II
Pügmee-nahkhiir ei olnud kaitse all  II
Sinihall luga I arvati kaitse alt välja
Kare jürilill  III arvati kaitse alt välja
Küürlemmel III arvati kaitse alt välja
Villane katkujuur III arvati kaitse alt välja
Müür-nokksammal III arvati kaitse alt välja
Pehme koeratubakas I II
Corda porella II III
Kivi-lõhiskupar II III
Sile kardhein II III
Suurelehine porellak II III
Eesti soojumikas III II
Emaputk III II
Karvane maarjalepp III II
Kuninga-kuuskjalg III II
Madal unilook III II
Meklenburgi timmia III II
Nõmmenelk III II
Tundra vesisirbik III II

 

Praegu kuulub I kaitsekategooriasse 64, II kaitsekategooriasse 267 ja III kaitsekategooriasse 237 liiki. Arvuliselt on kõige rohkem kaitse all soontaimeliike, protsentuaalselt aga kahepaikseid ja roomajaid, kellest on kaitse all kõik Eesti liigid. Vetikaliike Eestis kaitse alla võetud pole.

 

PUNASE NIMESTIKU LIIGID

Üks elurikkuse säilitamise olulisemaid aluseid on liigi (või liigisisese taksoni) väljasuremisriski ehk ohustatuse hindamine, mille teaduslikud alused töötati välja juba möödunud sajandi keskpaigas. Tänapäeval on punane nimestik eelkõige andmebaas looduses elavate liikide seisundi kirjeldamiseks, lähtudes kas globaalsest või piirkondlikust väljasuremisriskist. See andmebaas on loodushoiu tegevuste kavandamise lähtekohaks. Liikide seisundi hindamiseks on välja töötatud ohustatuse kategooriate süsteem ja kriteeriumid, mille kasutamiseks riiklikul või piirkondlikul tasemel on koostatud eraldi juhised. Eesti liikide ohustatuse piirkondlikul hindamisel on välja kujunenud enam-vähem kümneaastane samm.  Eesti viienda piirkondliku ohustatuse hindamise (2017–2019) käigus käsitleti üle 13 500 liigi (sh kategooria mittehinnatav (NA) ja hindamata (NE)). Hinnatud 12 399 liigist omistati 106 liigile (1%) kategooria piirkonnas väljasurnud (RE), ohustatuks (kriitilises seisundis (CR) +väljasuremisohus (EN) + ohualdis (VU) osutus 928 liiki (8%) ning soodsas seisundis (LC) olevateks 6059 hinnatud liiki (49%). 473 liiki (4%) kvalifitseerus ohulähedasteks (NT) ning 4833 liigi puhul (38%) olid andmed hinnangu andmiseks puudulikud (DD).

LOODUSDIREKTIIVI LIIKIDE JA ELUPAIGATÜÜPIDE SEISUND

Loodusdirektiiv (92/43/EMÜ) on Euroopa Liidu looduskaitselist tegevust korraldav õigusakt, mille põhieesmärk on tagada EL jaoks olulise väärtusega looduslike liikide ning elupaikade soodus looduskaitseline seisund. Direktiivi täitmiseks on moodustatud üle-Euroopaline kaitsealade võrgustik Natura2000.

Direktiivi artikkel 17 sätestab, et iga 6 aasta järel koostab liikmesriik vormikohase aruande liikide ja elupaikade seisundi kohta. Aastal 2019 esitas Eesti Euroopa Komisjonile vastavalt loodusdirektiivi artikkel 17. ülevaate perioodi 2013-2018 liikide ja elupaikade seisundist. Aastal 2020 kinnitati tulemused ning tehti Euroopa Keskkonnaagentuuri poolt kättesaadavaks ülevaate ‘’State of Nature 2020’’ kujul (European Environment Agency 2020). Artikkel 17 aruannetes hinnatakse iga liigi ja elupaiga puhul seisundi looduskaitselist üldhinnangut (overall assessment of conservation status), mis saadakse vastavalt hindamismaatriksile, mille sisendiks on neli seisundit kirjeldavat koondhinnangut:

  • elupaigatüübi/liigi levila (range);
  • elupaigatüübi pindala (coverage) või liigi populatsioon (population);
  • elupaigatüübi struktuur ja funktsioonid (structure and functions) või liigi elupaik (habitat); 
  • elupaigatüübi/liigi tulevikuväljavaated (future prospects). 

Nelja koondhinnangu põhjal antakse elupaigatüübi/liigi seisundile üldhinnang, mida väljendatakse skaalas soodne (favourable = FV), ebapiisav (unfavourable-inadequate}= U1), halb (unfavourable-bad = U2) või teadmata (unknown=XX). Üldhinnang tuletatakse vastavalt hindamismaatriksile, mille võib kokku võtta järgnevalt. Kui kõik 4 põhiparameetrit on koondhinnanguga soodne (FV) või üks neist teadmata (XX), on seisundi üldhinnanguks samuti soodne (FV). Kui üks koondhinnangutest on ebapiisav (U1), hinnatakse ka üldine seisund ebapiisavaks ning kui üks koondhinnangutest on halb (U2), hinnatakse üldine seisund halvaks (U2).

Käesolevasse kokkuvõttesse on koondatud kolmel aruandeperioodil hinnatud liikide ja elupaikade seisundi üldhinnangud.

 

Tulemused

Ajavahemikul 2013-2018 on soodsas seisundis loodusdirektiivi elupaigatüüpide hulk võrreldes eelmise perioodiga Eestis suurenenud (52 -> 57%) ning ebapiisavas seisundis elupaiga tüüpide hulk vähenenud (45 -> 37%). Euroopa vaates on soodsas ja ebapiisavas seisundis loodusdirektiivi elupaigatüüpide arv jäänud samaks. Kindlasti vajab tähelepanu aga halvas seisundis elupaigatüüpide arvu kasv (3 -> 6%).  

Tabel 1. Eesti loodusdirektiivi elupaigatüüpide seisundi hinnangud kolmel aruandeperioodil. 

seisund 2001-2006 2007-2012 2013-2018
soodne 25 31 34
ebapiisav 21 27 22
halb 9 2 4
teadmata 5 0 0
KOKKU 60 60 60

 

Joonis 1. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide seisundi hinnangute jagunemine Eestis ja Euroopa Liidus kolmel aruandeperioodil.

 

Perioodil 2013-2018 on Eestis kasvanud nii soodsas, ebapiisavas kui ka halvas seisundis olevate loodusdirektiivi liikide hulk.  Muutus jääb kõigis gruppides mõne protsendi piiridesse. Vähenenud on ka liikide hulk kes on kantud kategooriasse teadmata, seega oleme võrreldes eelmise hindamisega parandanud oma teadmisi nende liikide kohta.  Euroopa vaates erinevatesse klassidesse kuuluvate liikide osakaalud jäänud samaks. 

Tabel 2. Eesti loodusdirektiivi liikide seisundi hinnangud kolmel aruandeperioodil.

seisund 2001-2006 2007-2012 2013-2018
soodne 23 53 56
ebapiisav 41 27 28
halb 7 8 9
teadmata 25 11 7
KOKKU 96 99 100

 

Joonis 2. Loodusdirektiivi liikide seisundi hinnangute jagunemine Eestis ja Euroopa Liidus kolmel aruandeperioodil.

SEIRATAVATE LIIKIDE JA ELUPAIKADE ARV

Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020  indikaatorite seas on seiratavate liikide ja elupaigatüüpide arv. Seiratavate liikide ja elupaikade arv on järjepidevalt kasvanud, kuid ei kata veel kõiki loodus- ja linnudirektiivi vajadusi.

Tabel 1. Seiratavate liikide ja elupaigatüüpide arv Eesti looduskaitse arengukava aastani 2020 baastaseme (aasta 2012) järgi:

  2012 baastase 2015 saavutustase 2020 saavutustase 2020 sihttase
Loodusdirektiivi liike 74 74 77 96
Linnudirektiivi liik 120 166 210 221
Loodusdirektiivi elupaigatüüpe 26 38 40 60
I kaitsekategooria liike 54 57 kõik liigid kõik liigid
PÕLLU- JA METSALINDUDE ARVUKUSINDEKSID

FBI (Farmland Bird Index) ehk põllulinnuindeks on gildiindeks, mis kajastab põllumaastikus elutsevate haudelindude seisundit. Põllulinnuindeksi leidmisel on tuginetud 14. haudelinnuliigi arvukuse indeksitele. Sarnane gildiindeks on kasutusel metsade haudelinnustiku seisundi kajastamiseks. FOBI (FOrest Bird Index) ehk metsalinnuindeks leitakse 25 metsadega seotud haudelinnuliigi arvukuse indeksite põhjal. Need kaks kompleksindikaatorit on paljude teiste seas keskse tähtsusega, kuna neid raporteeritakse OECD-le ja Euroopa Komisjoni statistikaametile (Eurostat).

FBI ja FOBI indeksite puhul lähtutakse haudelinnustiku punktloenduse käigus kogutud liikide arvukuse  andmetest. Arvukuse ja selle trendi hindamiseks kasutatakse programmi TRIM (TRends and Indices of Monitoring Data, Pannekoek & van Strien 2001). TRIM on tarkvara, mille eesmärgiks on hinnata loomapopulatsioonide suurust andmete põhjal, mis on kogutud erinevatel seirealadel kordusloenduste teel. Arvutuste täpsemat metoodikat on kirjeldatud Nellis (2020).Arvukusmudeli põhjal hinnatakse arvukuse lineaartrendi, mis arvutakse arvukuse muutusele vaadeldava perioodi kohta. Lähtudes mudeli parameetritest eristatakse kuute arvukuse muutumise põhisuunda:

  • tugev kasv - arvukuse kasv on suurem kui 5% aastas (tõusukordaja alumine usalduspiir on üle 1,05);
  • mõõdukas kasv - arvukuse kasv on suurem kui 1% aastas, kuid mitte üle 5% aastas (tõusukordaja usalduspiirid on vahemikus 1-1,05);
  • stabiilne - selge langus või tõus puudub, arvukuse muutuse usaldusvahemik jääb piiresse -5% kuni +5% aastas (tõusukordaja usalduspiirid on vahemikus 0,95-1,05);
  • ebaselge - kui selge langus või tõus puudub ja arvukuse muutuse usaldusvahemik hõlmab suuremat vahemikku kui -5% kuni +5% aastas;
  • mõõdukas langus - arvukuse langus on suurem kui 1% aastas, kuid mitte üle 5% aastas (tõusukordaja usalduspiirid on vahemikus 0,95-1);
  • tugev langus - arvukuse langus on suurem kui 5% aastas (tõusukordaja ülemine usalduspiir on alla 0,95).

Mõlema komposiitindeksi pikaajaline trend (1983-2020) näitab mõõdukat langust nii põllulindude kui ka metsalindude arvukuses.

 

Põllulindude arvukuse kahanemise põhjuseid on mitmeid. Nendeks on nii kaasaegne intensiivistunud põllumajandustootmine, maakasutuse ja maastiku struktuuri muutused, illegaalne jaht (peamiselt Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas) kui ka tõenäoliselt suurenenud kisklus. Põllulindude komposiitindeksit ja selle muutusi põhjustavaid mõningaid faktoreid on analüüsitud pikemalt 2018. aasta eestikeelses teadusartiklis. 

Metsalindude arvukuse kahanemine on tõenäoliselt põhjustatud intensiivsemast metsamajandamisest viimastel dekaadidel. Samuti on tõenäoliselt mõjutanud vähemalt osade metsalindude arvukust kisklus. Põhjalikumalt käsitleb metsalindude arvukuse muutusi Eestis 2019. aasta eestikeelne teadusartikkel. 

KAITSTAVATE ALADE PINDALA JA OSAKAAL TERRITOORIUMIST

Kaitstavate alade pindala ja/või selle osakaal Eesti territooriumist on pisut erinevas sõnastuses indikaator mitmetes strateegilistes dokumentides:

Kaitstavate alade pindala ja osakaal territooriumist

Arvutustega on hõlmatud Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) kantud kehtivad kaitstavad loodusobjektid:

  • kaitsealad (sh rahvuspargid, looduskaitsealad ning maastikukaitsealad ja selle erivormid arboreetumid, pargid ja puistud)
  • hoiualad
  • püsielupaigad
  • kaitstavad looduse üksikobjektid koos kaitsetsoonidega
  • kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid

 

joonis 1. Kaitstavate alade pindala aastatel 1999–2021.

Ajavahemikul 1999–2003 küllaltki stabiilsena püsinud kaitstavate alade pindala suurenes oluliselt 2004. aastal, kui moodustati Natura 2000 võrgustik. Siis tõusis kaitstavate alade osakaal maismaast 10–11%-lt 17%-ni ning on seejärel tasapisi järjest suurenenud. Seisuga 31.12.2021 on Eesti maismaast kaitse all 19,5%. Koos siseveekogudega on kaitse all 20,5%. 

Pärast Natura 2000 võrgustiku moodustamist toimus oluline hüpe ka territoriaalmere  ja kogu veeala (mereala koos suurte järvedega) kaitstuses, kus kaitstava pindala osakaal tõusis 2004. aastal 3%-lt 27%-ni. Praegu on territoriaalmerest kaitse all 27% ja kogu veealast 28%. 

Kaitstava ala kogupindala koos territoriaalmerega on 31.12.2021 seisuga 1 614 758 ha, mis moodustab Eesti pindalast 23%. 

 

Rangema kaitsekorraga vööndite pindala ja osakaal

Indikaator kajastab Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) kantud looduskaitseseaduse alusel kehtestatud kaitstavate alade rangema kaitsekorraga vööndite ehk loodusreservaatide, looduslike sihtkaitsevööndite ning püsielupaikade sihtkaitsevööndite maismaapindala ja selle muutust.

Rangema kaitsekorraga alade hulka arvatakse Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) rangema kaitse kaitsekorralduslikesse kategooriatesse kuuluvad alad ehk loodusreservaadid (kategooria Ia) ning kaitsealade looduslikud sihtkaitsevööndid ja püsielupaikade sihtkaitsevööndite rangemini kaitstavad osad (kategooria Ib; kategooria määratakse kaitsekorra järgi).

Joonis 2. Eestis IUCN i rangema kaitsekorraga kategooriatesse (Ia ja Ib) kuuluvate vööndite maismaa-ala pindala aastatel 1994–2021.

Säästva arengu riikliku strateegia Säästev Eesti 21 kohaselt pidanuks rangema kaitsekorraga alad moodustama 2010. aastaks vähemalt 5% Eesti territooriumist. IUCN i rangema kaitsekorraga kategooriate arvestuses oli Eesti  territooriumist 2021. aasta lõpuks range kaitse all 4%. See pindala on viimase paarikümne aasta jooksul vähe muutunud.

Regulaarselt avaldatavat looduskaitsestatistikat vt Loodusveebist

NIIDUD

Aastal 2020 katsid niidud ligi 150 000 ha ehk 3,3% Eesti territooriumist.[1]Kaitstavatele aladele[2] jääb 94 700 ha ehk 63% Eesti niitudest.

kaitsealuste niitude osakaal niitude pindalast maakonnas

Joonis 1. Niitude osakaal maakonna pindalast (%) ja kaitsealuste niitude osakaal (%) maakonna niitude pindalast.

Niiduelupaikadest on heas seisundis sinihelmikakooslused (6410), kõrgrohustud (6430) ja ürt-punanupuga niidud (6510); halvas seisundis aga puisniidud (6530*)(tabel 1).3

Tabel 1. Eestis esinevate loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpide looduskaitselised üldhinnangud ning viimasel aruandeperioodil (2013-2018) ning trend.3

Pärandniite ehk poollooduslikke elupaiku oli 2020. aasta seisuga hinnanguliselt 130 000 ha, millest kaitstavatele aladele jääb peaaegu 88 000 ha (joonis 2). Neist hoolduses ja taastamises oli kokku 2020. aastal ligikaudu 41 000 ha. Selleks et tagada niiduelupaikade säilimine ja nendega seotud liikidele soodne seisund pikemas perspektiivis ning looduskaitse-eesmärkide saavutamine, on pärandniitude tegevuskavaga riiklikuks eesmärgiks võetud aastaks 2027 hooldada pärandniite vähemalt 50 000 hektaril.[4] Näiteks on aastatel 2017–2020 Eesti punase nimestiku ohustatuse hindamisel käsitletud liikidest (üle 13 500 liigi) ligikaudu viiendikule pärandniidud (sh puisniidud) oluliseks elupaigaks. Piirkondlikult ohustatud liikidest on niitudega seotud koguni veerand liikidest (25%).[6] See näitab, et nii liigilisekui ka maastikulise mitmekesisuse säilimise tagamiseks on oluline meie pärandniitude regulaarne hooldamine.

Joonis 2 Pärandniitude levik Eestis elupaigatüüpide kaupa.[6]

Rohkem niitude kohta saab lugeda Keskkonnaagentuuri koostatud kogumikust Eesti looduse kaitse aastal 2020.


[1]Pindala arvutatud Eesti Looduse Infosüsteemi poollooduslike koosluste, loodusdirektiivi elupaigatüüpide inventuuride, Pärandkoosluste Kaitse Ühingu niitude andmebaasi ja CORINE Land Cover 2018. aasta maakatteandmebaasi looduslike rohumaade andmestikule tuginedes.

[2] Kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.

[3]Leivits, M., Roasto, R. 2020. Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüübid. Roasto, R., Tampere, U. (toim). Eesti looduse kaitse aastal 2020. Keskkonnaagentuur, Tallinn: 162-169.

Eestis esinevate loodusdirektiivi niiduelupaigatüüpide looduskaitselised üldhinnangud ning viimasel aruandeperioodil (2013-2018) ning trend

SOOD

Levik

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) poolt koordineeritud 2013. aasta inventuurist selgus, et Eesti territooriumist katavad sood ligi 278 000 ha ehk 6,1% [1]. See on märgatavalt vähem, kui laialt levinud teadmine, et sood moodustavad Eestist 22%. Erinevus tuleb sellest, et nimetatud 22% hulka arvatakse ka soostunud metsad ja rohumaad ning degradeerunud sood ehk kõik turbaga seotud alad, ükskõik kui paks on turbalasund, ja sõltumata sellest, kas turba ladestumine jätkub või mitte.

Kõige soisem maakond Eestis on Pärnumaa, millest sood katavad 11,5%. Järgnevad Ida-Virumaa (11,0%) ja Läänemaa (10,9%). Kõige vähem soine on Valgamaa, kus sood moodustavad maakonnast 2,3%.

Kaitstavatele aladele* jääb 209 575 ha ehk 75% Eesti soodest. Viimastest on omakorda loodusreservaadi või sihtkaitsevööndi režiimiga kaitstud 83%. Maakondade lõikes kaitstakse soid kõige enam Tartumaal (Tartumaa soodest on kaitse all 87%). Järgnevad Raplamaa (86%) ja Viljandimaa (84%). Kõige vähem on soid kaitse all Valgamaal (42%).

soode osakaal maakonna pindalast

Soode osakaal (%) maakonna pindalast ja kaitstavatele aladele jäävate soode osakaal maakonna soode pindalast (info seisuga 01.01.2020).

Taastatud loodusliku veerežiimiga sookoosluste pindala

Eesti soode suurimaks mõjutajaks on aastakümnete tagune ulatuslik kuivendamine, mille tulemusel on soode pindala suurel määral vähenenud. Ka kaitsealustest soodest on osa märkimisväärse kuivendusmõjuga.

Soode veerežiimi taastamiseks on käimas mitmeid projekte (nt LIFE projekt „Soode kaitse ja taastamine“ ja „Peat Restore“ jm), mille käigus suletakse kuivenduskraavid, rajatakse veetõkked ja korrastakse soomaastikku. Nii hakkab sookooslus vähehaaval taastuma!

Samuti on Eesti looduskaitse arengukavas aastani 2020 ja kaitstavate soode tegevuskavas aastateks 2016–2023 võetud eesmärgiks, et aastaks 2020 on kaitstavatel aladel taastatud 10 000 ha madal- ja siirdesoid ning rabade servaalasid. Koostöös teadlaste ning Keskkonnaministeeriumi haldusaladega on välja valitud prioriteetsemad taastamist vajavad 89 sooala, millega saab täpsemalt tutvuda siit.

Korrastatud jääksoode pindala

Eestis on ligikaudu 80 maha jäetud turbaalasid ehk jääksoid, kogupindalaga ca 9800 ha.  Neist eraldub rohkesti süsihappegaasi, emiteerides suure osa Eesti kasvuhoonegaaside hulgast. Jääksood taimestuvad reeglina väga aeglaselt, mistõttu on keskkonnakaitseliselt oluline sellele kaasa aidata. Eelistatuimaks ennistamise meetodiks on taassoostamine, s.t luuakse tingimused turbatekke taastumiseks, kuid alale võib kujundada ka veekogu või selle metsastada.

Euroopa Liidu toetusel on käimas jääksoode korrastamise projekt. Eesti on kohustunud korrastama vähemalt 2000 ha jääksoid. Ka Looduskaitse arengukava seab 2020. aastaks saavutatavaks sihiks korrastada 1000 ha jääksoid. Hetkel kaardistatud korrastatavate alade saab lähemalt tutvuda siit.

2020. aasta alguse seisuga on sellest taastatud juba umbes pool ning rohkem kui 1500 hektaril on töid alustatud.


[1]Eesti soode andmed võetud Eesti soode inventuurist (Leibak, E. Paal, J. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Eestimaa Looduse Fond. Tartu) ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide inventuuridest.

*Kaitstavad alad – kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.